Welcome to Estonia

Järgides head initsiatiivi http://www.okia.ee/blog/2010/01/welcome-to-estonia/ lehelt.

Welcome to Estonia.

„Mis on?“

Tõmbasin endalgi  kapuutsi silmilt.

„Kas Sul on luba siin ATVga sõitmiseks?“
„Miks peaks?“
„Siin ei tohi sõita, märgid on ju ees ja tõkkepuud kinni.“
„Mina küll ühtegi märki ei näinud.“
„Paljassaare hoiualal ei tohi mootorsõidukiga sõita, va. erilubade alusel, mis minu teada on antud paarile elukutselisele kalurile ja Veeteede ametile.“
„Võib nii olla küll.“

Visiir langes ja ATV  lahkus  tuldud suunas. Ise mõtlesin, et meeldiv inimene oli, võrreldes tunduvalt jõhkrama  ATV juhiga, kes  Väike-Paljassaares pesitsusajal roostikus  ja rannaliivas linde hirmutas.

Pärast lahkudes otsustasin uurida, et kust tuldi ja kuhu mindi. Loomulikult oli kaitsevööndisse sõidetud lihtsalt märgi alt ja tõkkepuu kõrvalt. Märki ei pruugi tõesti märgata, ma ise ka ei märka mõnikord kiiruspiiranguid ja parkimiskeelde. „Telliskiviga“ tõkkepuud  oli märgatud küll, sest sõitis kõrvalt mööda, mitte otsa

Kevadise ATV jõhkrutsemisest tehtud fotod saatsid kohalikud linnuvaatlejad Keskkonnainspektsiooni ja juhtumi kohta algatati  väärteomenetlus.
Tormisel õhtul kogemata märgid „kahe silla“ vahele jätnud ATV juhist ei hakanud kusagile teatama, lahkus ta ju kahju tegemata ja viisaka  jutu peale.

Loodetavasti võtavad sellest õppust ka teised ATV sõbrad, kes  edaspidi  naudivad Paljassaart  kondimootoriga.

Fakte Paljassaarest:
Paljassaare on Natura 2000 ala.
Natura alad on loodusväärtused, mida Euroopa Liit peab väärtuslikuks ja mida tuleb ühtsete reeglite järgi kaitsta. Eesti jaoks tähendab see, et kui meil on selliseid loodusväärtusi, siis need ei ole enam Eesti asi. Need on juba Euroopa väärtused. Natura mõte on kaitsta ökosüsteeme, kaitsta seda, mis meil on looduslik ja tavaline.
Natura alade olemasolu oli üheks tingimuseks, et meid üldse Euroopa Liitu vastu võeti.

Paljassaare on üle-Euroopalise tähtsusega linnuala, kus on registreeritud 221 liiki linde.
Paljassaares kohatud liikidest on Eestis kaitse all 81 liiki, kellest I kaitsekategooria liike on 5, II kaitsekategooria liike 25 ja III kaitsekategooria liike 51. Euroopa Ühenduse Linnudirektiivi I lisasse kuulub 44 Paljassaarel kohatud linnuliiki. Aastatel 1994 – 2007 on hoiualal ja lähiümbruses pesitsenud tõenäoliselt kuni 105 liiki haudelinde, kellest kindlaid pesitsejaid on olnud 58.
Ala linnurikkuse tagavad heade puhke- ja toitumisvõimalustega mitmekesine maastik (roostik, niidud, põõsastikud, madal meri), asumine lindude rändeteel ning aastakümneid kestnud vähene inimsurve.

Paljassaare  hoiuala on võetud Vabariigi Valitsuse määrusega kaitse alla. See tähendab, et  Paljassaare  soodsa seisundi tagamiseks  on alal keelatud elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.  Liigid, kelle elupaika kaitstakse, on  luitsnokk-part, piilpart, tuttvart, hüüp, sõtkas, soorüdi ehk soorisla, kõvernokk-rüdi ehk kõvernokk-risla, värbrüdi ehk värbrisla, väiketüll, liivatüll,  roo-loorkull, aul , väikeluik, kühmnokk-luik, punaselg-õgija, jääkoskel, väikekoovitaja, sarvikpütt, tuttpütt, täpikhuik, rooruik, hahk, jõgitiir,  randtiir, tumetilder, mudatilder, punajalg-tilder,  kiivitaja  ja suur kuldtiib.

II kategooria liik kaitse all on  jumalakäpp.
III kategooria liigid kaitse all on roosa merikann,  aas-karukell, kaheleheline käokeel, rohekas käokeel, suur-käopõll, künnapuu,  rootsi kukits,  kahkjaspunane sõrmkäpp.
Punase raamatu liikidest esineb hoiualal jumalakäppa ja silmarohtu.

* Koertel peab olema jalutusrihm ja suukorv.
* Hoiualal on lahtiste koertega liikumine keelatud.
* Hoiualal liigeldakse jalgsi ja jalgrattaga.
* Autode, ATV-de, mootorrataste jt mootorsõidukitega hoiualal liiklemine keelatud, v.a. erilubadega.
* Lõkke tegemine on keelatud. Suur tuleoht!
* Oma prügi võta kaasa! Lähim prügikonteiner asub Pikakari ranna juures.
* Hoiualal on lubatud korjata marju ja seeni.
* 1. maist 31. juulini on roostikus ja rannikul liikumine keelatud. Linnud pesitsevad!

Faktides tuginen:

http://www.seit.ee/failid/268.pdf

Võrreldes suviste kellaneljaste ärkamistega saab magada praktiliselt „lõunani“.  Kaamera, joogipudel, iste ja varjeriie on valmis pandud, et minna ja „kinni püüda“ veel lahkumata haigur. Kuid haigrul olid seekord teised plaanid ja peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu.

Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. “Veekindel” matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu.

Adruvalli taga seisis tuttav Goretex kostüümis linnuvaatleja. Rikaste meeste vinge varustus on mind alati kadedaks ajanud, kuid on mõned kohad, kuhu Goretex-püksid mulle järgi ei tule. Nimelt kibuvitsapõõsad ja adrus roomamine. Selleks sobib minu kaltsukast ostetud metsavahimantel palju paremini. Pidevate adrulõhnaliste kohtumiste tõttu olime linnuvaatlejaga hakanud üksteisele tere ütlema ja juttu ajama.
„Gde tõ bõl, zdes krasota takaja?“ Seletan talle, et teisel kaldal kivide vahel haigrut passimas olin. Kuna ma ei tea, kuidas on haigur vene keeles ja tema ei tea haigrut eesti keeles, näitan kätega, kuidas haigur lennu ajal kaela ja pead hoiab, selle peale tuleb äratundev „Aa“.

Ütlen linnuvaatlejale, et kavatsen sinna liivaluidete taha roomata. „Udatši“, muigab ta. Mulle tundub, et pisut skeptiliselt. Vabastasin ennast seljakotist ja statiivist ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Linnud olid pisut ärksamaks muutunud ja tõstsid aegajalt pead. Lisaks kartsin linnuvaatleja ees linde minema peletada. See oleks olnud äärmiselt amatöörlik temp.
Õnneks mind ei märgatud ja umbes kümne-viieteistkümne minutiga olin õiges kohas. Õiges kohas fotograafilises mõttes, sest liiv hakkas kõhu ja küünarnukkide all järgi andma ja asemele tuli jääkülm merevesi.
Ülevalt poolt soojendas aga õhtune novembripäike ja ma otsustasin märja kõhualuse ära kannatada.

Lootsin luikede ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja asutasid ennast lahkuma. Mind märgati ka, kuid ilmselt ei peetud mind ohtlikuks. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Edasi ujusid nad paarkümmend meetrit merele, tõusid lendu ja lendasid kaarega üle grillseltskonna edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Silkasin „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratusega kaldale vene linnuvaatleja juurde. „Nu povezlo tebe!“ arvas linnuvaatleja tillukeselt ekraanilt pilte vaadates. Ja mina ei saanud kuidagi oma „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratust „ah see on ju nii tavaline“ ükskõiksuseks sundida.

Loo õppetund:
See aeg ma ei olnud veel sõber Toomas Ili linnupildistamise kursusel käinud, kus Toomas jagas ka üleüldist elukogemust. „Kõik asjad – dokumendid, autovõtmed, mobiiltelefon jne. – jäta fotokotti.“ Mina ei jätnud ja kuigi tasku on lukuga suletav ja selle peal on omakorda trukiga klapp, olid mu taskud roomamisest märga liiva täis. Ei telefon, rahakott ega autovõti polnud sellise kokkupuute üle õnnelik, kuid õnneks katki ka ei läinud.

Päike puudutab juba merd, vantsime linnuvaatlejaga parkla poole ja näeme kohalikku rebast, kes läheb vist Pikakari randa prügikastirotte küttima.

Selle õhtu pildid, mida pean enda omadest ühtedeks ilusaimateks, on siin.

Mulle meeldib see üürike hetk, mis on pimeduse ja piirjoonte tekkimise vahel. Siis näed maailma kassi silmadega ja tundud endale põlvekõrgune. Vähemalt metsas olles.
Siin pimedust pole. Kusagilt paistab alati killuke elektrikollast valgust. Isegi kardinad ei aita.

Valguseni on 10 minutit.
Puudel on juba piirjooned. Ma kõnnin läbi pika märja rohu mere poole ja loodan, et udu merelt ei hajuks ja et kormoranid oleks kivil oma tiibu kuivatamas. Laisk lainete loksumine kõlab paljulubavalt.
Hetke pärast tekivad juba vaevumärgatavad värvid ja tõuseb päike, elustades halltoone oma sametise punakaskuldse valgusega.

Valgus on käes.
Kuma muutub kollakaspunaseks päikesekettaks. Merel udu pole, kormorane ka mitte. Rannaniidul, millest just üle kõndisin, on siiski imeilus paks madal udu. Selline, mis on siia eksinud haldjametsast ja mida võiks peoga võtta ja suhu pista. Tahaks istuda ja nautida tühja randa, kuid valguse ja varju mäng udustes puuvõrades meelitab ennast taga ajama.

Päikesetõusust on 30 minutit.
Laukude tiigi äärne õitsev toomingas on kui puhtuse, uudsuse ja värskuse sümbol, mille lõhnas tahaks mesilaseks muuta.

Päikesetõusust on tund.
Kalamehed voorivad esimese bussi, jalgratta ja jumal teab millega Katariina kaile. Istun palginotil, söön juustuvõileiba ja uurin erinevaid kalamehi, kes mu eest läbi paradeerivad.

Päikesetõusust pole jälgegi.
Korjan oma asju autost kokku, naabrimees tuleb õue..
„Lähed pildistama?“
„Ei, tulin just.“
„Juba? Millal läksid siis?“
„Kell neli.“
„Valus!“
„Oli jah, neli tabletti pidin võtma.“
„Ei no peab ikka hea tahtmine olema.“

Kogu hommikune valu ja võlu libiseb silme eest mööda. Muigan ja lähen sisse. Kõik magavad, ainult kass teeb silmad lahti ja jälgib mind kissis silmadega.
Ärkan teist korda, juba koos perega.

„Kes hommikukohvi kõrvale pilte tahab näha?“