Veeteemalises NG’s on ära toodud ka vee hinnad maailma eri linnades ja mõtlesin, et see võiks ka Teid huvitada.

Kui tasuta vett mitte arvestada, on vee hind kõige odavam (alla 0,5 dollarit 100 galloni kohta) Pakistanis, Indias, Mongoolias, Egiptuses, Aafrika riikides ja Venetsueelas. Need riikide hulgas on enamus selliseid, kus puhast kvaliteetset joogivett on raske kätte saada.

Kallis vesi on loomulikult heaoluriikides. Kõige kallim vesi,  3,43 dollarit saja galloni kohta on Kopenhaagenis. Järgnevad Genf, Berliin, Glasgow umbes 2,5 dollarit saja galloni kohta. Tallinna vee hind on 1,11 dollarit saja galloni kohta.

Üldiselt maksame me vee eest vähem kui austraallased, mõned euroopa riigid, mõned Skandinaavia riigid ning rohkem kui ameeriklased, hiinlased ja jaapanlased.

Kuidagi väga iseenesestmõistetav tundub meile siin see veevärk. Mu naine ei pea tegema iga päev kolmetunnist jalgsimatka, seljas kahekümne viie liitrine kanister sellise veega, millega valge mees oma autot ei peseks, joomisest rääkimata.

Welcome to Estonia

Järgides head initsiatiivi http://www.okia.ee/blog/2010/01/welcome-to-estonia/ lehelt.

Welcome to Estonia.

„Mis on?“

Tõmbasin endalgi  kapuutsi silmilt.

„Kas Sul on luba siin ATVga sõitmiseks?“
„Miks peaks?“
„Siin ei tohi sõita, märgid on ju ees ja tõkkepuud kinni.“
„Mina küll ühtegi märki ei näinud.“
„Paljassaare hoiualal ei tohi mootorsõidukiga sõita, va. erilubade alusel, mis minu teada on antud paarile elukutselisele kalurile ja Veeteede ametile.“
„Võib nii olla küll.“

Visiir langes ja ATV  lahkus  tuldud suunas. Ise mõtlesin, et meeldiv inimene oli, võrreldes tunduvalt jõhkrama  ATV juhiga, kes  Väike-Paljassaares pesitsusajal roostikus  ja rannaliivas linde hirmutas.

Pärast lahkudes otsustasin uurida, et kust tuldi ja kuhu mindi. Loomulikult oli kaitsevööndisse sõidetud lihtsalt märgi alt ja tõkkepuu kõrvalt. Märki ei pruugi tõesti märgata, ma ise ka ei märka mõnikord kiiruspiiranguid ja parkimiskeelde. „Telliskiviga“ tõkkepuud  oli märgatud küll, sest sõitis kõrvalt mööda, mitte otsa

Kevadise ATV jõhkrutsemisest tehtud fotod saatsid kohalikud linnuvaatlejad Keskkonnainspektsiooni ja juhtumi kohta algatati  väärteomenetlus.
Tormisel õhtul kogemata märgid „kahe silla“ vahele jätnud ATV juhist ei hakanud kusagile teatama, lahkus ta ju kahju tegemata ja viisaka  jutu peale.

Loodetavasti võtavad sellest õppust ka teised ATV sõbrad, kes  edaspidi  naudivad Paljassaart  kondimootoriga.

Fakte Paljassaarest:
Paljassaare on Natura 2000 ala.
Natura alad on loodusväärtused, mida Euroopa Liit peab väärtuslikuks ja mida tuleb ühtsete reeglite järgi kaitsta. Eesti jaoks tähendab see, et kui meil on selliseid loodusväärtusi, siis need ei ole enam Eesti asi. Need on juba Euroopa väärtused. Natura mõte on kaitsta ökosüsteeme, kaitsta seda, mis meil on looduslik ja tavaline.
Natura alade olemasolu oli üheks tingimuseks, et meid üldse Euroopa Liitu vastu võeti.

Paljassaare on üle-Euroopalise tähtsusega linnuala, kus on registreeritud 221 liiki linde.
Paljassaares kohatud liikidest on Eestis kaitse all 81 liiki, kellest I kaitsekategooria liike on 5, II kaitsekategooria liike 25 ja III kaitsekategooria liike 51. Euroopa Ühenduse Linnudirektiivi I lisasse kuulub 44 Paljassaarel kohatud linnuliiki. Aastatel 1994 – 2007 on hoiualal ja lähiümbruses pesitsenud tõenäoliselt kuni 105 liiki haudelinde, kellest kindlaid pesitsejaid on olnud 58.
Ala linnurikkuse tagavad heade puhke- ja toitumisvõimalustega mitmekesine maastik (roostik, niidud, põõsastikud, madal meri), asumine lindude rändeteel ning aastakümneid kestnud vähene inimsurve.

Paljassaare  hoiuala on võetud Vabariigi Valitsuse määrusega kaitse alla. See tähendab, et  Paljassaare  soodsa seisundi tagamiseks  on alal keelatud elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.  Liigid, kelle elupaika kaitstakse, on  luitsnokk-part, piilpart, tuttvart, hüüp, sõtkas, soorüdi ehk soorisla, kõvernokk-rüdi ehk kõvernokk-risla, värbrüdi ehk värbrisla, väiketüll, liivatüll,  roo-loorkull, aul , väikeluik, kühmnokk-luik, punaselg-õgija, jääkoskel, väikekoovitaja, sarvikpütt, tuttpütt, täpikhuik, rooruik, hahk, jõgitiir,  randtiir, tumetilder, mudatilder, punajalg-tilder,  kiivitaja  ja suur kuldtiib.

II kategooria liik kaitse all on  jumalakäpp.
III kategooria liigid kaitse all on roosa merikann,  aas-karukell, kaheleheline käokeel, rohekas käokeel, suur-käopõll, künnapuu,  rootsi kukits,  kahkjaspunane sõrmkäpp.
Punase raamatu liikidest esineb hoiualal jumalakäppa ja silmarohtu.

* Koertel peab olema jalutusrihm ja suukorv.
* Hoiualal on lahtiste koertega liikumine keelatud.
* Hoiualal liigeldakse jalgsi ja jalgrattaga.
* Autode, ATV-de, mootorrataste jt mootorsõidukitega hoiualal liiklemine keelatud, v.a. erilubadega.
* Lõkke tegemine on keelatud. Suur tuleoht!
* Oma prügi võta kaasa! Lähim prügikonteiner asub Pikakari ranna juures.
* Hoiualal on lubatud korjata marju ja seeni.
* 1. maist 31. juulini on roostikus ja rannikul liikumine keelatud. Linnud pesitsevad!

Faktides tuginen:

http://www.seit.ee/failid/268.pdf

Kuidas tulemusi mõõdeti?
Inimestel lasti vastata ühte ja sama küsimustikku kaks korda, enne ja pärast loodusfotode vaatamist.
Loodusfotosid vaadanud inimesed hindasid lähedust ja empaatiat kõrgemalt kui enne.
Igale osalejale anti viis dollarit, mille nad võisid endale jätta või anda teisele uurimuses osalenud isikule.
Loodusfotosid vaadanud inimesed „annetasid“ raha rohkem, kui tehnopilte vaadanud inimesed.

Mida me sellest järeldada võime?
Me vajame oma eludes rohkem loodust. Alates parkidest ja linnarohelusest, lõpetades taimedega kontoriruumis. Minge metsa!
Ja miks mitte osta ka mõned pildid oma kodu ja kontori kaunistamiseks.

Allikad:
http://psp.sagepub.com/cgi/reprint/35/10/1315

http://www.treehugger.com/files/2009/10/nature-makes-us-nicer-people-new-study-says.php

Tsitaat Bioneerist:
Dow Jonesi 2009-2010 raportis saavutas jätkusuutlike tehnoloogiaettevõtete pingereas kõrgeima koha Nokia.

Analüüsi kohaselt keskendub Nokia oma sektori ettevõtetest kõige enam jätkusuutlike lahenduste juurutamisele. Keskkonnahoidlik tegevus väljendub ettevõtte tootearenduses, tootmises ja taaskasutuses. Lisaks kaasab Nokia oma töötajaid keskkonnaalstesse tegevustesse ning toetab sotsiaalselt vastutustundlikke projekte laiemalt.

Vaata ülejäänud kategooriate, nagu meedia, kindlustus, tervishoid võitjaid siit: http://www.sustainability-indexes.com/07_htmle/indexes/djsiworld_supersectorleaders_09.html

Muuhulgas on mainitud ka BMW, Adidas, Unilever, Panasonic ja teised tuntud brändid.

Aga kuidas päästa kedagi, kes usub, et ta ei vaja päästmist või ei taha saada päästetud?

Globaalne soojenemine on müüt, ütlevad nad.
Pärast meid tulgu või veeuputus, ütlevad nad.
See on kergeusklikele ja lollidele mõeldud ajupesu, ütlevad nad.
See on ärimeeste plaan roheliste toodetega rikkaks saada, ütlevad nad.
Mul küll palav pole, ütlevad nad.
See on looduse normaalne tsükkel, ütlevad nad.

Kas me saame loobuda lootusetutest ja luua keskkonnateadlikele empaatiavõimega inimestele uue Eedeni?
Või loodavad kataklüsmijärgsed inimkonna riismed tulnukaid hääletades uuele sinisele planeedile saada?

Kuplialust Eedenit ei tule. Tulnukaid ka ei tule, vähemalt mitte päästemissioonile.

Maailma ei saa päästa poole peale, loobuda kõrbeks muutunud Aafrikast, uppunud Hollandist ja Veneetsiast.
Üks kõigi eest ja kõik ühe eest on minevik. Praegu on kõik kõigi eest või elama ei jää keegi.

Mina isiklikult ei usu, et keskmine inimene on suuteline vabatahtlikult mugavustest loobuma. Leppima pideva näljatundega. Pesema ennast külma veega.
Televiisorita ja elektrita metsaonnis tahetakse olla vaid puhkuse jagu. Looduseinimese elu tahetakse elada vaid nädalavahetusel, kuni kaasavõetud maiustused ja tualettpaber pole otsa saanud. See käib ka minu kohta.

Mina isiklikult usun, et India pööraselt suur rahvamass tahab saada eurooplastega sarnaseid hüvesid. Süüa sama hästi kui ameeriklased. Reisida nagu jaapanlased. Nii palju kui mina tunnen inimesi, ei tööta keegi meist selleks, et vaesemaks jääda või vähem tarbida. Õnneks tean ka inimesi, kes osa oma saavutusi ja teenitud tulu heategevusse paigutavad ja vabatahtlikeks käivad.

Kuidas siis olla edukas evangelist ja võimalikult palju uskumatuid rohelisele teele pöörata?

Selgita välja, mis usku uskumatu parasjagu on:

• Globaalset soojenemist ei ole olemas.
• Globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tekitatud.
• Globaalne soojenemine on paratamatu, selle peatamine oleks kahjulikum kui mittepeatamine.
• Globaalne soojenemine on olemas ja meie võimuses on seda peatada, kuid ebaeetilised ja ahned suurkorporatsioonid nullivad kõik pingutused.

Kuidas usku pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja?

Faktidega. Teadust ei saa eirata.
Maakera temperatuuri on teaduslikult ja süsteemselt jälgitud 1880 aastast ja alates 1917 on temperatuur jätkuvalt tõusnud. http://data.giss.nasa.gov/gistemp/2005/ Eriti hulluks on asi läinud 1980 aastast. Polaaraladel on praegu viimase kahe aastatuhande kõige soojem temperatuur.
Suudad Sa teaduslikult vastupidist tõendada?

Loodusfotodega. Kunst päästab maailma.
Mõned uskumatud ei usu või ei saa aru diagrammidest ja andmemudelitest. Kuid pildid sulanud liustikest on ümberlükkamatud.

Suudad Sa tõendada, et Vatnajokulli jäämüts ei ole Jökulsárlóniks sulanud?

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas pöörata usku need, kes arvavad, et globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tagajärg.

Kas arvad teisiti?
Mul oleks väga hea meel Sinuga vestelda teemal, kuidas pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja.
Räägi siinsamas, registreeruda ei ole vaja. Või saada mulle meil – martin@avasilmi.ee

Mis toobki mind selle juurde, et Säästumarketite ja Rimide ja Selverite ja tont teab mis killerkottidega toidu koju vedamine on nõme ja loodusele kahjulik.

Teadsin juba ammu, et ELFi veebipood müüb poekotte, kuid mingil arusaamatul motiivil pole nad kotist pilte üles pannud. Nii ei saanudki muud, kui oodata järgmist Tartusse sattumist, et nende “veebipoest” ise läbi käia. See oli isegi natuke naljakas, sest kohapeal olnud neiud ei teadnud kottidest midagi ja alles pikema otsimise peale tulid kotid kusagilt laua alt välja.

Meie kõigi teeneks, sigade kotis ostmise ja mõttetute Tartu reiside vältimiseks tõmban ELFi poekotil saladuskatte pealt:

Igati nunnu kott ja sellisega tunned ennast palju väärikamana, kui mõne nõmeda poekilekotiga. Ja ma ei ole kordagi seda pärast poes käimist koju unustanud.

Detailidest:

Tugev, selline haritud  kartulikotimaterjal, näeb hea välja.
Mõõdud 40×40 cm, koos sangadega 40×60 cm.
Väga nunnu orava pildiga, mis võiks isegi pisut suurem olla.
Kui põhi alt ära kulub, võib öko-särgina kasutada.

Et paatosega lõpetada: ära kasuta killerkotte, nii on metsades vähem prügi, rohkem haldjaid ja lendoravaid ning järgmine kord Säästumarketis on Sul täieline õigus James Browni vilistada.

PS. Kui tead, mis selle kotiriide nimi on, siis kirjuta palun kommentaaridesse, aitäh.

Võrreldes suviste kellaneljaste ärkamistega saab magada praktiliselt „lõunani“.  Kaamera, joogipudel, iste ja varjeriie on valmis pandud, et minna ja „kinni püüda“ veel lahkumata haigur. Kuid haigrul olid seekord teised plaanid ja peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu.

Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. “Veekindel” matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu.

Adruvalli taga seisis tuttav Goretex kostüümis linnuvaatleja. Rikaste meeste vinge varustus on mind alati kadedaks ajanud, kuid on mõned kohad, kuhu Goretex-püksid mulle järgi ei tule. Nimelt kibuvitsapõõsad ja adrus roomamine. Selleks sobib minu kaltsukast ostetud metsavahimantel palju paremini. Pidevate adrulõhnaliste kohtumiste tõttu olime linnuvaatlejaga hakanud üksteisele tere ütlema ja juttu ajama.
„Gde tõ bõl, zdes krasota takaja?“ Seletan talle, et teisel kaldal kivide vahel haigrut passimas olin. Kuna ma ei tea, kuidas on haigur vene keeles ja tema ei tea haigrut eesti keeles, näitan kätega, kuidas haigur lennu ajal kaela ja pead hoiab, selle peale tuleb äratundev „Aa“.

Ütlen linnuvaatlejale, et kavatsen sinna liivaluidete taha roomata. „Udatši“, muigab ta. Mulle tundub, et pisut skeptiliselt. Vabastasin ennast seljakotist ja statiivist ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Linnud olid pisut ärksamaks muutunud ja tõstsid aegajalt pead. Lisaks kartsin linnuvaatleja ees linde minema peletada. See oleks olnud äärmiselt amatöörlik temp.
Õnneks mind ei märgatud ja umbes kümne-viieteistkümne minutiga olin õiges kohas. Õiges kohas fotograafilises mõttes, sest liiv hakkas kõhu ja küünarnukkide all järgi andma ja asemele tuli jääkülm merevesi.
Ülevalt poolt soojendas aga õhtune novembripäike ja ma otsustasin märja kõhualuse ära kannatada.

Lootsin luikede ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja asutasid ennast lahkuma. Mind märgati ka, kuid ilmselt ei peetud mind ohtlikuks. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Edasi ujusid nad paarkümmend meetrit merele, tõusid lendu ja lendasid kaarega üle grillseltskonna edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Silkasin „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratusega kaldale vene linnuvaatleja juurde. „Nu povezlo tebe!“ arvas linnuvaatleja tillukeselt ekraanilt pilte vaadates. Ja mina ei saanud kuidagi oma „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratust „ah see on ju nii tavaline“ ükskõiksuseks sundida.

Loo õppetund:
See aeg ma ei olnud veel sõber Toomas Ili linnupildistamise kursusel käinud, kus Toomas jagas ka üleüldist elukogemust. „Kõik asjad – dokumendid, autovõtmed, mobiiltelefon jne. – jäta fotokotti.“ Mina ei jätnud ja kuigi tasku on lukuga suletav ja selle peal on omakorda trukiga klapp, olid mu taskud roomamisest märga liiva täis. Ei telefon, rahakott ega autovõti polnud sellise kokkupuute üle õnnelik, kuid õnneks katki ka ei läinud.

Päike puudutab juba merd, vantsime linnuvaatlejaga parkla poole ja näeme kohalikku rebast, kes läheb vist Pikakari randa prügikastirotte küttima.

Selle õhtu pildid, mida pean enda omadest ühtedeks ilusaimateks, on siin.

Aprilli lõpus tõuseb päike juba nii vara, et minusugune laiskvorst peab koidikul metsas olemiseks juba  loojangu ajal kohale minema.  Ma läksin pisut varem, et käia enne pimedust läbi Puhtulaiult. Mere ääres oli üllatavalt tugev tuul, millest metsas olles arugi ei saanud.  Tuul läks järjest tugevamaks ja kella kümneks õhtul oli  laevaliiklus tugeva tuule tõttu lõpetatud. Sooja oli täpselt null kraadi. Ilma midagi erilist kaadrisse saamata läksin laagripaika, muretsedes, et tuul telgi ära viib.  Laagipaik oli tuulevaikne nagu ennegi, viimased õuetoimingud tegin juba lambivalguses.  Hirmus isu oli lõket teha, kuid pugesin magamiskotti.

Öösel läks veel külmemaks.  Mingist hetkest tundus, et külm on roninud magamiskoti -5⁰ C „mugavustemperatuurist“  mööda, sest oli juba nii külm, et jalad juba pisut valutasid ja seetõttu pidi pideva nihelemisega endale sooja tekitama.

Telgi ümber oli pidevalt kuulda loomade samme ja nuuskimist. Eriliseks aferistiks osutus telgi katusele hüpanud rott,  nirk või muu selline väike loom, loodetavasti ehmatas teda minu „ohsaraisk“ sama palju, kui tema mind.

Sokkude hõikumine algas kell viis. Kusagilt kostus ka tedrekuke iseloomulikku kluginat. Kell pool kuus tulid metsa tagant välja esimesed päikesekiired. Sõin ära ühe kangeks tõmmanud juustuvõileiva, jõin paar lonksu jääteed ja panin õueriided selga. Brrr, kui külmad võivad ühed õues seisnud saapad hommikul olla.

Liikuma hakkasin ma tegelikult tedrekuke hääle poole, põllu servas asuval kadakaid täis väljal. Põllul oli kaks kitse, teineteisest umbes saja meetri kaugusel. Esialgu nad mu huvi ei pälvinud, liiga kaugel olid heaks pildiks. Mu liikumine oli neile näha ja päris kindlasti kuulda. Küllap see neid ka segas – ja sellest ka nii väga „inimlik“ ja hoolivana tunduv moment – emane kits jäi sokku pikemaks vaatama, sokk seepeale tuli uhkeldava sörgiga kitseproua juurde, mõlemad vaatasid minu suunas ja sokk justkui emase lohutamiseks või julgustamiseks limpsas tal üle koonu.

See oli nii liigutav hetk, et lasin kaamera alla ja liikusin kaugemale kadakate taha, minust see paarike sinna põllule sööma jäigi.

Teder, kes mind õigesse suunda meelitas, ei andnudki ennast näole.

See pilt on tehtud eramaal ja mul on maaomaniku luba selle foto müügiks ja kasutamiseks.

Miks on virtualiseerimine keskkonnasäästlik?

• Virtuaalset masinat ei ole vaja toota
• Virtuaalset masinat ei ole vaja transportida, pakendada, ladustada jms.
• Virtuaalne masin ei vaja serveriruumis kohta
• Virtualiseerimine ei kuluta elektrit
• Virtuaalne masin ei vaja freoonipõhist konditsioneeri
• Virtuaalset masinat ei pea prügisse sorteerima
• jne

Kõige selle tulemusena on kuningas Kilowati tahmased jalajäljed pisut väiksemad.
Vali keskkonnasäästlik IT, virtualiseeri ja konsolideeri oma serverid praegu, et me oma lastele ja lastelastele ei peaks kahekümne aasta pärast virtualiseerima laululuiki, rohevinte, merirüdisid, tedrekanasid ja rebaseid, kes praegu meile nii iseenesestmõistetavad tunduvad.