Ja meil on hea tunne, et vähemalt üks loom varjupaigas sai tänu meile aastaringselt toidu lauale. Ja võibolla aitab meie annetus ELFile kasvõi ühe talgu jaoks töökindad osta.

Müügitegevuse osas ei läinud kõik nii, nagu plaanisin. Arvasin, et paberpilte müün digipiltidest rohkem.  Teeme sellest omad järeldused ja loodame, et 2010 aastal oleks annetuste suurus vähemalt kaksteist tuhat krooni.

Praegu aga kannan üle 2009 aasta viimased pisikesed toetused.

Kuidas Sina  arvad, kas meil läks hästi?

Aitäh kaasa elamast  ja ilusaid jõule.

Ja nüüd ta siin siis tiksub, mõnusalt uute ja vanade sõprade kõrval. Loodetavasti on ka ühendus kiirem: http://ww.avasilmi.ee

Vaata ka eelmist postitust: http://www.avasilmi.eu/2009/11/16/avasilmi-ee-kolib/

Avasilmi.ee on nüüd maas ja peaks plaanide kohaselt tagasi tulema laupäeva lõunaks.

___

Avasilmi MTÜ serveriruumi sponsor Uptime Systems kolib reede,  20. november,  uude ja ilusasse kontorisse. See tähendab, et kolib  ka Avasilmi MTÜ füüsiline server.

Kuni server kolib, ei liigu avasilmi.ee kaudu meilid ja ei tööta veebipood.

Kuigi kõik on  ette valmistatud ja downtime peaks olema minimaalne, võib avasilmi.ee asjadega reedest esmaspäevani tõrkeid esineda.  Kes on ostnud pilte või soovivad kasutada privaatseid galeriisid, palun arvestage nädalavahetuse ajal toimuvate tõrgetega. Kui hädasti just nädalavahetusel pilti vaja, palun saada mulle meil või helista.

Seda lehte avasilmi.eu aadressil   ja avasilmi.eu eposti kolimine ei mõjuta. Uudised kirjutan siiasamasse.

Tänud mõistva suhtumise eest.

Pean märkima, et Nokia kontserdisaal on turvaline. Kui täismüüdud saalis publiku nii marulised aplausid katust kaela ei kukutanud, võib seda saali pommivarjendina kasutada

Kõikide piltide eelvaade on siin: Kuljuse 60 juubelikontserdi pildid – PDF, 2 MB.

Kuidas saada suuri digipilte?

Lihtne. Aita Kuljusel heategu teha:
1. Tee endale sobivas suuruses annetus ühele neist kolmest organisatsioonist:

2. Saada tehtud annetuse maksekorraldus martin@avasilmi.eu aadressile.

3. Mina saadan Sulle vastu kasutajanime, parooli ja lingi suurtele piltidele.

Palun ausat mängu, üks annetus ühe inimese kohta ehk ilma ülalnimetatud  annetuseta palun ära neid pilte edasi anna.

]]> http://www.avasilmi.eu/2009/11/08/kuljus-nokia-kontserdimajas/feed/ 5 http://www.avasilmi.eu/2009/10/25/rahulolu/ http://www.avasilmi.eu/2009/10/25/rahulolu/#comments Sun, 25 Oct 2009 19:02:47 +0000 Martin Mägi http://www.avasilmi.eu/?p=517 Viimased seitse aastat mu elust on olnud eriti rahuldust pakkuvad, sest mul õnnestus muuta oma IT- hobi tööks.  Selle aja jooksul olen olnud IT-s üsna erinevates rollides, praegu on mu ametinimetuseks konsultant ja valdkonnaks infoturve ja IT juhtimine.  Kui  Sul vajab lahendamist turva- või juhtimise küsimus, võta kindlasti ühendust, mul on hea meel aidata.  Ametlik osa on ära toodud siin.
Ka oma loodusfotohobi   kuulutamisega ei ole ma tagasihoidlik olnud.  Eriti tore on, et tänu oma tööle saan ma oma loodusfotode müügist saadud tulu kinkida neile, kes seda minust rohkem vajavad -  kaitseta loomadele.

Eelmisel nädalal õnnestus mul ühendada oma kliendi juures töö ja hobi.  Kohtusin seal väga huvitavate ja tegusate inimestega, kes teevad oma tööd suure missioonitundega.

Öeldakse, et küsija suu pihta ei lööda.
Võtsingi oma julguse kokku ja küsisin: “Kas tavaline inimene saab ka aidata?”
“Mis mõttes tavaline inimene?” oli natuke hämmeldunud vastus.
“No, nagu mina näiteks,” oli ka minu vastus natuke hämmeldunud.

“Tead, midagi on küll, mida Sa ära teha saad.”  Ja mulle räägiti pisike mure, mille lahendamine võib tõepoolest olla minu võimuses. Kui mu ideed sobima peaksid ja õnnestub mure tõepoolest lahendada, paistab mu rahuolu päike üle terve Eestimaa.

Ja kui see tehtud on, ei häbene juurde küsida.

Millest täpselt jutt käib, saate teada paari nädala jooksul

Pilte on kokku 250. Nagu arvata võite, olin ma seal täiesti avasilmi ja vahepeal oli suu ka  lahti

Tore üritus oli, aitäh kutsumast.

Võrreldes suviste kellaneljaste ärkamistega saab magada praktiliselt „lõunani“.  Kaamera, joogipudel, iste ja varjeriie on valmis pandud, et minna ja „kinni püüda“ veel lahkumata haigur. Kuid haigrul olid seekord teised plaanid ja peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu.

Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. “Veekindel” matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu.

Adruvalli taga seisis tuttav Goretex kostüümis linnuvaatleja. Rikaste meeste vinge varustus on mind alati kadedaks ajanud, kuid on mõned kohad, kuhu Goretex-püksid mulle järgi ei tule. Nimelt kibuvitsapõõsad ja adrus roomamine. Selleks sobib minu kaltsukast ostetud metsavahimantel palju paremini. Pidevate adrulõhnaliste kohtumiste tõttu olime linnuvaatlejaga hakanud üksteisele tere ütlema ja juttu ajama.
„Gde tõ bõl, zdes krasota takaja?“ Seletan talle, et teisel kaldal kivide vahel haigrut passimas olin. Kuna ma ei tea, kuidas on haigur vene keeles ja tema ei tea haigrut eesti keeles, näitan kätega, kuidas haigur lennu ajal kaela ja pead hoiab, selle peale tuleb äratundev „Aa“.

Ütlen linnuvaatlejale, et kavatsen sinna liivaluidete taha roomata. „Udatši“, muigab ta. Mulle tundub, et pisut skeptiliselt. Vabastasin ennast seljakotist ja statiivist ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Linnud olid pisut ärksamaks muutunud ja tõstsid aegajalt pead. Lisaks kartsin linnuvaatleja ees linde minema peletada. See oleks olnud äärmiselt amatöörlik temp.
Õnneks mind ei märgatud ja umbes kümne-viieteistkümne minutiga olin õiges kohas. Õiges kohas fotograafilises mõttes, sest liiv hakkas kõhu ja küünarnukkide all järgi andma ja asemele tuli jääkülm merevesi.
Ülevalt poolt soojendas aga õhtune novembripäike ja ma otsustasin märja kõhualuse ära kannatada.

Lootsin luikede ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja asutasid ennast lahkuma. Mind märgati ka, kuid ilmselt ei peetud mind ohtlikuks. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Edasi ujusid nad paarkümmend meetrit merele, tõusid lendu ja lendasid kaarega üle grillseltskonna edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Silkasin „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratusega kaldale vene linnuvaatleja juurde. „Nu povezlo tebe!“ arvas linnuvaatleja tillukeselt ekraanilt pilte vaadates. Ja mina ei saanud kuidagi oma „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratust „ah see on ju nii tavaline“ ükskõiksuseks sundida.

Loo õppetund:
See aeg ma ei olnud veel sõber Toomas Ili linnupildistamise kursusel käinud, kus Toomas jagas ka üleüldist elukogemust. „Kõik asjad – dokumendid, autovõtmed, mobiiltelefon jne. – jäta fotokotti.“ Mina ei jätnud ja kuigi tasku on lukuga suletav ja selle peal on omakorda trukiga klapp, olid mu taskud roomamisest märga liiva täis. Ei telefon, rahakott ega autovõti polnud sellise kokkupuute üle õnnelik, kuid õnneks katki ka ei läinud.

Päike puudutab juba merd, vantsime linnuvaatlejaga parkla poole ja näeme kohalikku rebast, kes läheb vist Pikakari randa prügikastirotte küttima.

Selle õhtu pildid, mida pean enda omadest ühtedeks ilusaimateks, on siin.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige naljakam lugu on vast see, kui ma kahel nädalavahetusel järjest ühte samasse ojasse kukkusin. See oli märtsikuus, kui Matsalus lumi oli veel maas ja oja jääs. Valmistusin metsaminekuks hoolega ette, õhtul paar tundi pakkimist, hommikul väga vara üles, et paar tundi sõita ja enne koitu metsas olla. Kontrollisin enne oja ületamist, kas jää kannab. Kandis küll, ilma fotokoti ja muu kolata. Hetk hiljem, koorem seljas, andis jää järele. Seisin kubemeni jäises vees, autost pooleteise kilomeetri kaugusel, igasugune pildistamise himu kadunud. Sörkisin jäätunud pükstega auto juurde ja sõitsin koju tagasi.
Järgmisel nädalavahetusel oli jää ojalt kadunud ja vesi kõrge. Leidsin murdunud kasetüve, millega otsustasin ojakese ületada. Tegin perve peal paar proovihüpet, kõik läks hästi. Üle oja hüpates läks kasetüvi puhtast õelusest katki ja maandusin jällegi kubemeni vees, vastaskaldal. Egas midagi, jällegi koju tagasi. Vähemalt tagasi üle oja minekuks ei pidanud enam hüppama ega midagi, ainult kiruma ajas see jääkülm vesi

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma ei salli ämblikke ja teisi „koledaid putukaid“. Samas on tehtud palju pilte, kus need mulle ebameeldivad modellid on väga meeldivateks pildistatud. Võib-olla leidub ka minus kunagi nii palju mehisust, et makroobjektiiviga ämbliku lähedale ronida.
Kõige rohkem on minu piltide hulgas linde ja merevaateid.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul ei ole väga palju „fotokola“ ja näiteks mu tavapärasele Paljassaare ringile ei tule kaasa just fotokott. Läbi ei saa ma küll kunagi oma 100-400 mm objektiivita, veepudeli ja võileivata

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Väga vana tõde, et kui ilm on halb, on halb hoopis ettevalmistus. Isiklikult mulle on suvi raske aeg, sest uneaeg jääb paganama lühikeseks. Lemmikajaks vast siiski kevadhommikud – märts, aprill, mai. Soojematel öödel saab juba metsas magada, kitsed on veel heinast kõrgemad ja  linnud tulevad välismaalt koju.
Minu lemmikkohaks on kahtlemata Paljassaare. Seal olen enda arvates ka parimad pildid teinud. Oluline on oma reviiri tunda. Teada, kus keegi pesitseb ja kus on kellegi rada. Kus paistab ülehomme esimene valgus ja kus viimased pildid teha saab.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mul on unistuste pilte nii palju, et ma võiks 7 vaadet sisuga ära täita. Unistuste pilt peab inspireerima. Seda vaadates peab tekkima tunne, et tahaks võtta oma metsariided ja minna sarnast või paremat situatsiooni otsima. Lisaks on unistuste pildis lugu, looduses või loodusega. Meie rõõmuks selliseid unistuste pilte ikka aegajalt tehakse. Minu jaoks on imetabane foto näiteks Remo tukkuvad rebasekutsikad.
Pilte vaadates ei tasu siiski unustada, et imetabase foto taga on ettevalmistus, sihikindlus ja töö.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse mitmekülgsus ja harukordsus. Inimesed ahhetavad Aafrika loomi, Islandi geisreid, Ameerika kanjoneid ja Malaisia linde, unustades märgata enda kodukohas toimuvat.
Mõelge, kui väike on Eesti ja kui palju erinevusi ta mahutab – merepiir ja kuppelmaastikud, pakane lõunas ja sula põhjas, liivarannad ja pankrannikud, kosed ja hiigeljärv, lendoravad ja karud… Kui sellised kooslused hakkavad tavalistena tunduma, siis oleme headusega lihtsalt ära harjunud.
Me peame oma väikest suurt loodust hoidma, kaitsma ja kasvatama, et ta pakuks põnevaid avastusi ka meie lastelaste lastele. Eesti loodus ei ole iseenesestmõistetav ja kõik peaksid teda aitama, kui mitte loodustalgutel osalemise või vahendite annetamisega, siis loodushoidliku käitumisega kindlasti.

http://7vaadet.blogspot.com/2009/06/martin-magi.html