See on midagi, mida paigaldad suhteliselt harva ja seetõttu läheb see alati meelest ära, kui seda kahe aasta pärast jälle vaja on. On olemas palju eritarkvarasid alates Irfanview ja lõpetades Photoshopiga, kuid mõnikord tahad mõnes kaustas kiirelt pilgu ilma mingit superrelva käivitamata üle terve kataloogi libistada.
„Kiirelt“ on iga inimese jaoks erinev – minul teeb sada pisipilti valmis paari sekundiga ja see on igal juhul kiirem kui otsida Irfanviewd, see käivitada jne.
Kuidas?
1. Windows Exploreris: Tools > Folder options > View -  aja linnuke Always show icons juurest minema.

2. Nüüd kui Sa vaatad oma pilte thumbnailidena, siis levinud formaadid näidatakse ilusti, kuid .cr2 jääb „tühjaks kastiks“.
Tõmba nüüd Canon Raw Codec,  installi ära, tee restart (oeh)  ja voila, thumbnailid Canoni CR2le on olemas.

Loodetavasti on see veel kellegile kasulik ja mul ei lähe ka meelest ära rohkem

Mets oli ootuspäraselt nagu välja surnud, häält tegi ainult tuul, mis kuuskede lumemütse alla pillutas.  Nägin vilksamisi ühte kakulist (vist) ja tagasiteel kahte kitse, kellest üks ilmselge uudishimuga minu karumütsi vahtima jäi.

Plaanisin oma liikumist nii, et jõuaksin tagasi viimase valgusega ja umbes söögiajaks. Aga Uptime osakonnajuhid on ka kogenud ja lükkasid oma ppt-presentatsioonid pea kaks tundi edasi. Vargsi majja tagasi hiilides sattusin muidugi projektorivalgusesse ja plaan presentatsioonilt poppi panna feilis eepiliselt.  Istusin vaikselt nurka  ja sain osa kõigist võitudest-kaotustest, mis slaididele ära mahtusid.

Pärast korkisin lahti ühe siidri ja nautisin mõtteterasid, mis erinevate klaaside tagant tõusid. Teravmägede plaan on intrigeeriv, vaatame,  mis sest asjast saab.

Äsja teismeliseks saanud jänesepoiss toetas keharaskuse vasakule tagajalale ja üritas sirgelt seista, kuid lidus kõrvad ja punased silmad väljendasid kõnekalt nooruki valu ja hirmu. Noore jänese vastas seisid neli tugevat, hästi relvastatud ja elukogenud valvurit.
„Ole rõõmus, et elama jäid,“ urises valvur ja lasi tätoveeritud kõrvad kaastundlikult lonti.
„Mine lase oma käpp kokku lappida“, ühmas teine.
Ülejäänud kaks vaatasid vaikides, kuid noor jänes tumepunaseid tilkasid lumele pritsides minema hüples.

Külm  tuul vihises valvurite vurrude vahel ja tuiskas turvistele lund.
Valvurid mõtlesid oma kutsikapõlvele. Jäneste tugevus seisnes salkades tegutsemises, kuid iga talv üritas keegi noortest jänestest tõestada, et nad saavad iseseisvalt hakkama. Mõned neist jäid igavesti kadunuks. Täna aga õnnestus neil metsavaimu abiga noor jänes hundi lõugade vahelt päästa. Kutsikas oli vibuga küll tubli olnud, kuid lähivõitluses haavatud hundiga vibuga jänesekutsikast  ei piisa.

Vana valvur pigistas oma sõjakirvest. Soonilised käpalihased tõmbusid pingule ja teravad lühikesed küünised surusid ennast puust kirvevarde. „Niimoodi lapse kallale karata, see ei ole sõda vaid tapatalgud“, urises ta vihaselt.
„Jõmpsikas kaotas hea vibu ära. Kes üldse vibuga hunti kütib?“ „Ise võtsid ka vibuga hundi maha, oma kolmandal talvel. Läks meelest või?“  Lühike naeruhoog raputas valvurite turviselt lume.

„Hea, et me õigel ajal jõudsime.“  Jäneste naer vaibus kiirelt. Nad olid vaikne rahvas ja mõistsid teineteist ka sõnadeta. Mitte nagu mõned, kes lihtsalt lõbu poolest kuu poole lärmasid.

Vana valvur ajas selja sirgu ja vaatas nõudlikult ringi.  Salk hakkas tegutsema. Tööd olid jaotatud ja keegi ei laiselnud. Hundi alles auravast kehast tõmmati välja vibunooled, küünised võeti nooleotsadeks ja sabakarvad väikeste üleannetute jäneste hirmutamiseks. Kõik tehtud, kogunesid valvurid hundi ümber ringi.  Vana valvur torkas noole hundi vere sisse ja joonistas ta koonule metsavaimu märgi.

„Sa olid julge, kuid rumal hunt ja su surm oli asjata. Saagu metsavaimu tahtel sinust targem loom, kes meie valdustesse noori jäneseid küttima ei tule.“

Avaldanud tapetud vaenlasele austust, tegid valvurid mõned jänesehaagid ja kadusid metsa varjudesse.

Külas neid juba oodati ja noore jänese päästmisest teati igas pesakonnas. Vana valvur puges noore jänese urgu. Jänesekutsikas istus ahju ääres, vigastatud käpp oskuslikult kasetohu ja pajukoortega kinni seotud.
Vana valvur istus noore jänese kõrvale. „Ära muretse, me leiame su isa vibu üles.“ Kutsikas tahtis kergendusest püsti hüpata, kuid vana valvuri raske käpp vajutas ta pingile tagasi.  „Kõigepealt saad terveks.“

„Poiss on oma kadunud isa vääriline. Hunt oli suur nagu hobune“,  ütles vana valvur kõhnale, kulunud riietes jäneseemale otsa vaadates.  Jäneseema oli oma poja jalga sidudes silmad punaseks nutnud.  „Ravi ta ilusti terveks. Nälg on hundid liikvele ajanud. Nii osav vibukütt kulub meile ära.“  Jäneseema ajas selja uhkelt sirgu. Ta oli kogu aeg teadnud, et tema pojast saab küla au ja uhkus, valvurite salga liige.

Pean märkima, et Nokia kontserdisaal on turvaline. Kui täismüüdud saalis publiku nii marulised aplausid katust kaela ei kukutanud, võib seda saali pommivarjendina kasutada

Kõikide piltide eelvaade on siin: Kuljuse 60 juubelikontserdi pildid – PDF, 2 MB.

Kuidas saada suuri digipilte?

Lihtne. Aita Kuljusel heategu teha:
1. Tee endale sobivas suuruses annetus ühele neist kolmest organisatsioonist:

2. Saada tehtud annetuse maksekorraldus martin@avasilmi.eu aadressile.

3. Mina saadan Sulle vastu kasutajanime, parooli ja lingi suurtele piltidele.

Palun ausat mängu, üks annetus ühe inimese kohta ehk ilma ülalnimetatud  annetuseta palun ära neid pilte edasi anna.

]]> http://www.avasilmi.eu/2009/11/08/kuljus-nokia-kontserdimajas/feed/ 5 http://www.avasilmi.eu/2009/10/25/rahulolu/ http://www.avasilmi.eu/2009/10/25/rahulolu/#comments Sun, 25 Oct 2009 19:02:47 +0000 Martin Mägi http://www.avasilmi.eu/?p=517 Viimased seitse aastat mu elust on olnud eriti rahuldust pakkuvad, sest mul õnnestus muuta oma IT- hobi tööks.  Selle aja jooksul olen olnud IT-s üsna erinevates rollides, praegu on mu ametinimetuseks konsultant ja valdkonnaks infoturve ja IT juhtimine.  Kui  Sul vajab lahendamist turva- või juhtimise küsimus, võta kindlasti ühendust, mul on hea meel aidata.  Ametlik osa on ära toodud siin.
Ka oma loodusfotohobi   kuulutamisega ei ole ma tagasihoidlik olnud.  Eriti tore on, et tänu oma tööle saan ma oma loodusfotode müügist saadud tulu kinkida neile, kes seda minust rohkem vajavad -  kaitseta loomadele.

Eelmisel nädalal õnnestus mul ühendada oma kliendi juures töö ja hobi.  Kohtusin seal väga huvitavate ja tegusate inimestega, kes teevad oma tööd suure missioonitundega.

Öeldakse, et küsija suu pihta ei lööda.
Võtsingi oma julguse kokku ja küsisin: “Kas tavaline inimene saab ka aidata?”
“Mis mõttes tavaline inimene?” oli natuke hämmeldunud vastus.
“No, nagu mina näiteks,” oli ka minu vastus natuke hämmeldunud.

“Tead, midagi on küll, mida Sa ära teha saad.”  Ja mulle räägiti pisike mure, mille lahendamine võib tõepoolest olla minu võimuses. Kui mu ideed sobima peaksid ja õnnestub mure tõepoolest lahendada, paistab mu rahuolu päike üle terve Eestimaa.

Ja kui see tehtud on, ei häbene juurde küsida.

Millest täpselt jutt käib, saate teada paari nädala jooksul

Sellest kirjutab New Scientist aadressil http://www.newscientist.com/gallery/its-a-small-world-after-all ja seal saate vaadata ka teisi toredaid pilte.

Palju õnne!

Pilte on kokku 250. Nagu arvata võite, olin ma seal täiesti avasilmi ja vahepeal oli suu ka  lahti

Tore üritus oli, aitäh kutsumast.

Tsitaat Bioneerist:
Dow Jonesi 2009-2010 raportis saavutas jätkusuutlike tehnoloogiaettevõtete pingereas kõrgeima koha Nokia.

Analüüsi kohaselt keskendub Nokia oma sektori ettevõtetest kõige enam jätkusuutlike lahenduste juurutamisele. Keskkonnahoidlik tegevus väljendub ettevõtte tootearenduses, tootmises ja taaskasutuses. Lisaks kaasab Nokia oma töötajaid keskkonnaalstesse tegevustesse ning toetab sotsiaalselt vastutustundlikke projekte laiemalt.

Vaata ülejäänud kategooriate, nagu meedia, kindlustus, tervishoid võitjaid siit: http://www.sustainability-indexes.com/07_htmle/indexes/djsiworld_supersectorleaders_09.html

Muuhulgas on mainitud ka BMW, Adidas, Unilever, Panasonic ja teised tuntud brändid.

Aga kuidas päästa kedagi, kes usub, et ta ei vaja päästmist või ei taha saada päästetud?

Globaalne soojenemine on müüt, ütlevad nad.
Pärast meid tulgu või veeuputus, ütlevad nad.
See on kergeusklikele ja lollidele mõeldud ajupesu, ütlevad nad.
See on ärimeeste plaan roheliste toodetega rikkaks saada, ütlevad nad.
Mul küll palav pole, ütlevad nad.
See on looduse normaalne tsükkel, ütlevad nad.

Kas me saame loobuda lootusetutest ja luua keskkonnateadlikele empaatiavõimega inimestele uue Eedeni?
Või loodavad kataklüsmijärgsed inimkonna riismed tulnukaid hääletades uuele sinisele planeedile saada?

Kuplialust Eedenit ei tule. Tulnukaid ka ei tule, vähemalt mitte päästemissioonile.

Maailma ei saa päästa poole peale, loobuda kõrbeks muutunud Aafrikast, uppunud Hollandist ja Veneetsiast.
Üks kõigi eest ja kõik ühe eest on minevik. Praegu on kõik kõigi eest või elama ei jää keegi.

Mina isiklikult ei usu, et keskmine inimene on suuteline vabatahtlikult mugavustest loobuma. Leppima pideva näljatundega. Pesema ennast külma veega.
Televiisorita ja elektrita metsaonnis tahetakse olla vaid puhkuse jagu. Looduseinimese elu tahetakse elada vaid nädalavahetusel, kuni kaasavõetud maiustused ja tualettpaber pole otsa saanud. See käib ka minu kohta.

Mina isiklikult usun, et India pööraselt suur rahvamass tahab saada eurooplastega sarnaseid hüvesid. Süüa sama hästi kui ameeriklased. Reisida nagu jaapanlased. Nii palju kui mina tunnen inimesi, ei tööta keegi meist selleks, et vaesemaks jääda või vähem tarbida. Õnneks tean ka inimesi, kes osa oma saavutusi ja teenitud tulu heategevusse paigutavad ja vabatahtlikeks käivad.

Kuidas siis olla edukas evangelist ja võimalikult palju uskumatuid rohelisele teele pöörata?

Selgita välja, mis usku uskumatu parasjagu on:

• Globaalset soojenemist ei ole olemas.
• Globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tekitatud.
• Globaalne soojenemine on paratamatu, selle peatamine oleks kahjulikum kui mittepeatamine.
• Globaalne soojenemine on olemas ja meie võimuses on seda peatada, kuid ebaeetilised ja ahned suurkorporatsioonid nullivad kõik pingutused.

Kuidas usku pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja?

Faktidega. Teadust ei saa eirata.
Maakera temperatuuri on teaduslikult ja süsteemselt jälgitud 1880 aastast ja alates 1917 on temperatuur jätkuvalt tõusnud. http://data.giss.nasa.gov/gistemp/2005/ Eriti hulluks on asi läinud 1980 aastast. Polaaraladel on praegu viimase kahe aastatuhande kõige soojem temperatuur.
Suudad Sa teaduslikult vastupidist tõendada?

Loodusfotodega. Kunst päästab maailma.
Mõned uskumatud ei usu või ei saa aru diagrammidest ja andmemudelitest. Kuid pildid sulanud liustikest on ümberlükkamatud.

Suudad Sa tõendada, et Vatnajokulli jäämüts ei ole Jökulsárlóniks sulanud?

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas pöörata usku need, kes arvavad, et globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tagajärg.

Kas arvad teisiti?
Mul oleks väga hea meel Sinuga vestelda teemal, kuidas pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja.
Räägi siinsamas, registreeruda ei ole vaja. Või saada mulle meil – martin@avasilmi.ee

Mis toobki mind selle juurde, et Säästumarketite ja Rimide ja Selverite ja tont teab mis killerkottidega toidu koju vedamine on nõme ja loodusele kahjulik.

Teadsin juba ammu, et ELFi veebipood müüb poekotte, kuid mingil arusaamatul motiivil pole nad kotist pilte üles pannud. Nii ei saanudki muud, kui oodata järgmist Tartusse sattumist, et nende “veebipoest” ise läbi käia. See oli isegi natuke naljakas, sest kohapeal olnud neiud ei teadnud kottidest midagi ja alles pikema otsimise peale tulid kotid kusagilt laua alt välja.

Meie kõigi teeneks, sigade kotis ostmise ja mõttetute Tartu reiside vältimiseks tõmban ELFi poekotil saladuskatte pealt:

Igati nunnu kott ja sellisega tunned ennast palju väärikamana, kui mõne nõmeda poekilekotiga. Ja ma ei ole kordagi seda pärast poes käimist koju unustanud.

Detailidest:

Tugev, selline haritud  kartulikotimaterjal, näeb hea välja.
Mõõdud 40×40 cm, koos sangadega 40×60 cm.
Väga nunnu orava pildiga, mis võiks isegi pisut suurem olla.
Kui põhi alt ära kulub, võib öko-särgina kasutada.

Et paatosega lõpetada: ära kasuta killerkotte, nii on metsades vähem prügi, rohkem haldjaid ja lendoravaid ning järgmine kord Säästumarketis on Sul täieline õigus James Browni vilistada.

PS. Kui tead, mis selle kotiriide nimi on, siis kirjuta palun kommentaaridesse, aitäh.

Esiteks, WTF, kas tõesti pole Tallinna sadamal mingit solgi imemise toru välja arendatud?
Teiseks, WTF,  ookeanikruiser ei ole nagu joodik Tallinn-Tartu reisil, et iga tunni aja tagant peab metsapeatuse tegema.

Ja kõige selle valguses, millal Sa viimati pringlit nägid?

Täispikk inglisekeelne  artikkel asub siin.

Edit: Õigluse huvides olgu mainitud ka korralikud sadamad: Helsinki, Stockholm ja Visby

Mis siis juhtus?
Vanaema arvutil ei olnud viirustetõrjet. Kuna internetti seal ka pole, ei tundunud olevat vajalik seda sinna panna. See eeldus või laiskus kätte maksiski seekord. Viirus, mis levima hakkas, oli Silly.fdc, ei midagi ohtlikku, kuid siiski vähemalt tüütu. Silly nimelt levitab ennast välistel andmekandjatel, nagu usbipulgad, välised kõvakettad jne.  Usb pulga puhul on inimesed juba teadlikuks muutunud, samas ei teadvustata seda, et arvuti silmis on väline andmekandja ka mp3 mängija, telefon ja isegi fotoaparaat. Seega iga usbipulk, mp3 mängija või muu asi, mis nakatunud arvuti külge ühendati, sai sealt suure tõenäosusega viiruse.

Moraal
Viirusetõrjet ei lähe arvutil vaja ainult siis, kui ta on välja lülitatud.  Kui arvutit kasutatakse kasvõi ainult digipiltide vaatamiseks, on viirustõrje vajalik.  Kodukasutajale on neid  saada ka tasuta, näiteks http://free.avg.com.
Firmadele soovitan ma sedasama, mida ise kasutan, Symantec Endpointi, mida enne tunti nimega Symantec Antivirus Corporate Edition.  Osta saab seda Mardeni käest.

Minu pere fotokad jms rändavad andmekandjad on nüüd igatahes korras.  Sõpradele võin pilte ka näidata