Mets oli ootuspäraselt nagu välja surnud, häält tegi ainult tuul, mis kuuskede lumemütse alla pillutas.  Nägin vilksamisi ühte kakulist (vist) ja tagasiteel kahte kitse, kellest üks ilmselge uudishimuga minu karumütsi vahtima jäi.

Plaanisin oma liikumist nii, et jõuaksin tagasi viimase valgusega ja umbes söögiajaks. Aga Uptime osakonnajuhid on ka kogenud ja lükkasid oma ppt-presentatsioonid pea kaks tundi edasi. Vargsi majja tagasi hiilides sattusin muidugi projektorivalgusesse ja plaan presentatsioonilt poppi panna feilis eepiliselt.  Istusin vaikselt nurka  ja sain osa kõigist võitudest-kaotustest, mis slaididele ära mahtusid.

Pärast korkisin lahti ühe siidri ja nautisin mõtteterasid, mis erinevate klaaside tagant tõusid. Teravmägede plaan on intrigeeriv, vaatame,  mis sest asjast saab.

Pilte on kokku 250. Nagu arvata võite, olin ma seal täiesti avasilmi ja vahepeal oli suu ka  lahti

Tore üritus oli, aitäh kutsumast.

Võrreldes suviste kellaneljaste ärkamistega saab magada praktiliselt „lõunani“.  Kaamera, joogipudel, iste ja varjeriie on valmis pandud, et minna ja „kinni püüda“ veel lahkumata haigur. Kuid haigrul olid seekord teised plaanid ja peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu.

Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. “Veekindel” matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu.

Adruvalli taga seisis tuttav Goretex kostüümis linnuvaatleja. Rikaste meeste vinge varustus on mind alati kadedaks ajanud, kuid on mõned kohad, kuhu Goretex-püksid mulle järgi ei tule. Nimelt kibuvitsapõõsad ja adrus roomamine. Selleks sobib minu kaltsukast ostetud metsavahimantel palju paremini. Pidevate adrulõhnaliste kohtumiste tõttu olime linnuvaatlejaga hakanud üksteisele tere ütlema ja juttu ajama.
„Gde tõ bõl, zdes krasota takaja?“ Seletan talle, et teisel kaldal kivide vahel haigrut passimas olin. Kuna ma ei tea, kuidas on haigur vene keeles ja tema ei tea haigrut eesti keeles, näitan kätega, kuidas haigur lennu ajal kaela ja pead hoiab, selle peale tuleb äratundev „Aa“.

Ütlen linnuvaatlejale, et kavatsen sinna liivaluidete taha roomata. „Udatši“, muigab ta. Mulle tundub, et pisut skeptiliselt. Vabastasin ennast seljakotist ja statiivist ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Linnud olid pisut ärksamaks muutunud ja tõstsid aegajalt pead. Lisaks kartsin linnuvaatleja ees linde minema peletada. See oleks olnud äärmiselt amatöörlik temp.
Õnneks mind ei märgatud ja umbes kümne-viieteistkümne minutiga olin õiges kohas. Õiges kohas fotograafilises mõttes, sest liiv hakkas kõhu ja küünarnukkide all järgi andma ja asemele tuli jääkülm merevesi.
Ülevalt poolt soojendas aga õhtune novembripäike ja ma otsustasin märja kõhualuse ära kannatada.

Lootsin luikede ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja asutasid ennast lahkuma. Mind märgati ka, kuid ilmselt ei peetud mind ohtlikuks. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Edasi ujusid nad paarkümmend meetrit merele, tõusid lendu ja lendasid kaarega üle grillseltskonna edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Silkasin „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratusega kaldale vene linnuvaatleja juurde. „Nu povezlo tebe!“ arvas linnuvaatleja tillukeselt ekraanilt pilte vaadates. Ja mina ei saanud kuidagi oma „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratust „ah see on ju nii tavaline“ ükskõiksuseks sundida.

Loo õppetund:
See aeg ma ei olnud veel sõber Toomas Ili linnupildistamise kursusel käinud, kus Toomas jagas ka üleüldist elukogemust. „Kõik asjad – dokumendid, autovõtmed, mobiiltelefon jne. – jäta fotokotti.“ Mina ei jätnud ja kuigi tasku on lukuga suletav ja selle peal on omakorda trukiga klapp, olid mu taskud roomamisest märga liiva täis. Ei telefon, rahakott ega autovõti polnud sellise kokkupuute üle õnnelik, kuid õnneks katki ka ei läinud.

Päike puudutab juba merd, vantsime linnuvaatlejaga parkla poole ja näeme kohalikku rebast, kes läheb vist Pikakari randa prügikastirotte küttima.

Selle õhtu pildid, mida pean enda omadest ühtedeks ilusaimateks, on siin.

Mina aga pakin oma fotokotti, et minna Paljassaare ninale tormi pildistama. Alles mere ääres saan aru, kui hullult tugev tuul tegelikult on. Silmad jooksevad vett, pisarad külmuvad ripsmete külge. Ei jää üle muud, kui kiskuda müts ja kapuuts peast, siduda shemagh salli asemel maskiks ja uuesti müts-kapuuts-kindad tagasi toppida.

(Shemagh on üks väärt värk. Kaitseb kuuma ja külma eest, sääskede ja põdrakärbeste eest, tuiskava lume ja kindlasti veel paljude asjade eest. Veel olen seda kasutanud padjana (telgis, topid riided sisse ja seod kotiks), käterätikuna, tekina, taskurätikuna. Veel on ta olnud metsploomide korjamise kott, lipp laagripaiga tähistamiseks ja nurjatult erootiline miniseelik. Aga seda viimast ärge palestiinlastele öelge, nende rahvussümbol ikkagi, mäletate kuidas Arafat seda koguaeg kandis).

Paljasaare nina otsas on tuul veelgi tugevam. Ehmatan kivide vahelt ühe sinikaela lendu, see üritab instinktiivselt merele põgeneda, kuid loobub ja maandub kõrkjates nagu tuulest viidud läkiläki.

Rannal on üks lumevaba kuiv koht. Sobib lainete pildistamiseks suurepäraselt. Togin statiivi jalad kiviklibusse, asetan seljakoti statiivi taha, viskan ise kõhuli seljakotile ja suumin 400 millimeetrit murdlainetesse.

Lõbu ja pildimaterjali on laialt, kuni mu tähelepanu köidab üks eriti suur laine. Vett lendab, suumin, kadreerin, pildistan. Ja olen liiga süvenenud ja hasardis, et koletise randumist märgata.
Laine käib napilt objektiivi alt läbi, tormab kivikeste kihinal üle mu seljakoti ja peatub umbes poole liitri liiva, merekivikeste ja jääkülma veega mu kõhu ja särgi vahel.

Raban statiivist ja tõstan kaamera õhku. Objektiiv ja kaamera on kuivad, ainult veekindlal kaitsevarrukal on pritsmed. Vesi vajub tagasi, panen kaamera käest ja asun kotti päästma. National Geographicu lollikindel kott on seest kuiv. Kola on pääsenud.

Ehmatus läheb üle, märg särk kleepub kõhu külge ja kaelusest tulnud vesi voolab juba kusagil põlvede kandis. Tegemist ei ole ellujäämissituatsiooniga, kuid fotosessioon on läbi. Topin kola kotti, samal ajal ennast eri-kuradi-turistiks ja eri-kuradi-snaipriks sõimates ja kes käskis mul selle lumevaba koha piknikuks valida, ach? Kus mu ajud ja järeldusvõime olid?

„Issand, kukkusid vette või?“ imestab abikaas. Lapsed vahivad kaastundlike nägudega ja ma ei julge esialgu oma rumalusest tõtt rääkida. „Jah, libisesin libedatel rannakividel. Midagi ei juhtunud.“

Hea, et naine just ahju küttis, mõtlen teki sees diivanil soojust kogudes. Olin ma oma tehnika rikkumisest mereveega umbes viie sentimeetri kaugusel. Kass nuusib mu märga riidehunnikut ja tal on suu kõrvuni, väike karvane ninatark selline. Kokkuvõttes ei saanud isegi nohu, sain ainult hea õppetunni ja mõned pildid ka.

Mulle meeldib see üürike hetk, mis on pimeduse ja piirjoonte tekkimise vahel. Siis näed maailma kassi silmadega ja tundud endale põlvekõrgune. Vähemalt metsas olles.
Siin pimedust pole. Kusagilt paistab alati killuke elektrikollast valgust. Isegi kardinad ei aita.

Valguseni on 10 minutit.
Puudel on juba piirjooned. Ma kõnnin läbi pika märja rohu mere poole ja loodan, et udu merelt ei hajuks ja et kormoranid oleks kivil oma tiibu kuivatamas. Laisk lainete loksumine kõlab paljulubavalt.
Hetke pärast tekivad juba vaevumärgatavad värvid ja tõuseb päike, elustades halltoone oma sametise punakaskuldse valgusega.

Valgus on käes.
Kuma muutub kollakaspunaseks päikesekettaks. Merel udu pole, kormorane ka mitte. Rannaniidul, millest just üle kõndisin, on siiski imeilus paks madal udu. Selline, mis on siia eksinud haldjametsast ja mida võiks peoga võtta ja suhu pista. Tahaks istuda ja nautida tühja randa, kuid valguse ja varju mäng udustes puuvõrades meelitab ennast taga ajama.

Päikesetõusust on 30 minutit.
Laukude tiigi äärne õitsev toomingas on kui puhtuse, uudsuse ja värskuse sümbol, mille lõhnas tahaks mesilaseks muuta.

Päikesetõusust on tund.
Kalamehed voorivad esimese bussi, jalgratta ja jumal teab millega Katariina kaile. Istun palginotil, söön juustuvõileiba ja uurin erinevaid kalamehi, kes mu eest läbi paradeerivad.

Päikesetõusust pole jälgegi.
Korjan oma asju autost kokku, naabrimees tuleb õue..
„Lähed pildistama?“
„Ei, tulin just.“
„Juba? Millal läksid siis?“
„Kell neli.“
„Valus!“
„Oli jah, neli tabletti pidin võtma.“
„Ei no peab ikka hea tahtmine olema.“

Kogu hommikune valu ja võlu libiseb silme eest mööda. Muigan ja lähen sisse. Kõik magavad, ainult kass teeb silmad lahti ja jälgib mind kissis silmadega.
Ärkan teist korda, juba koos perega.

„Kes hommikukohvi kõrvale pilte tahab näha?“

Aprilli lõpus tõuseb päike juba nii vara, et minusugune laiskvorst peab koidikul metsas olemiseks juba  loojangu ajal kohale minema.  Ma läksin pisut varem, et käia enne pimedust läbi Puhtulaiult. Mere ääres oli üllatavalt tugev tuul, millest metsas olles arugi ei saanud.  Tuul läks järjest tugevamaks ja kella kümneks õhtul oli  laevaliiklus tugeva tuule tõttu lõpetatud. Sooja oli täpselt null kraadi. Ilma midagi erilist kaadrisse saamata läksin laagripaika, muretsedes, et tuul telgi ära viib.  Laagipaik oli tuulevaikne nagu ennegi, viimased õuetoimingud tegin juba lambivalguses.  Hirmus isu oli lõket teha, kuid pugesin magamiskotti.

Öösel läks veel külmemaks.  Mingist hetkest tundus, et külm on roninud magamiskoti -5⁰ C „mugavustemperatuurist“  mööda, sest oli juba nii külm, et jalad juba pisut valutasid ja seetõttu pidi pideva nihelemisega endale sooja tekitama.

Telgi ümber oli pidevalt kuulda loomade samme ja nuuskimist. Eriliseks aferistiks osutus telgi katusele hüpanud rott,  nirk või muu selline väike loom, loodetavasti ehmatas teda minu „ohsaraisk“ sama palju, kui tema mind.

Sokkude hõikumine algas kell viis. Kusagilt kostus ka tedrekuke iseloomulikku kluginat. Kell pool kuus tulid metsa tagant välja esimesed päikesekiired. Sõin ära ühe kangeks tõmmanud juustuvõileiva, jõin paar lonksu jääteed ja panin õueriided selga. Brrr, kui külmad võivad ühed õues seisnud saapad hommikul olla.

Liikuma hakkasin ma tegelikult tedrekuke hääle poole, põllu servas asuval kadakaid täis väljal. Põllul oli kaks kitse, teineteisest umbes saja meetri kaugusel. Esialgu nad mu huvi ei pälvinud, liiga kaugel olid heaks pildiks. Mu liikumine oli neile näha ja päris kindlasti kuulda. Küllap see neid ka segas – ja sellest ka nii väga „inimlik“ ja hoolivana tunduv moment – emane kits jäi sokku pikemaks vaatama, sokk seepeale tuli uhkeldava sörgiga kitseproua juurde, mõlemad vaatasid minu suunas ja sokk justkui emase lohutamiseks või julgustamiseks limpsas tal üle koonu.

See oli nii liigutav hetk, et lasin kaamera alla ja liikusin kaugemale kadakate taha, minust see paarike sinna põllule sööma jäigi.

Teder, kes mind õigesse suunda meelitas, ei andnudki ennast näole.

See pilt on tehtud eramaal ja mul on maaomaniku luba selle foto müügiks ja kasutamiseks.