Veeteemalises NG’s on ära toodud ka vee hinnad maailma eri linnades ja mõtlesin, et see võiks ka Teid huvitada.

Kui tasuta vett mitte arvestada, on vee hind kõige odavam (alla 0,5 dollarit 100 galloni kohta) Pakistanis, Indias, Mongoolias, Egiptuses, Aafrika riikides ja Venetsueelas. Need riikide hulgas on enamus selliseid, kus puhast kvaliteetset joogivett on raske kätte saada.

Kallis vesi on loomulikult heaoluriikides. Kõige kallim vesi,  3,43 dollarit saja galloni kohta on Kopenhaagenis. Järgnevad Genf, Berliin, Glasgow umbes 2,5 dollarit saja galloni kohta. Tallinna vee hind on 1,11 dollarit saja galloni kohta.

Üldiselt maksame me vee eest vähem kui austraallased, mõned euroopa riigid, mõned Skandinaavia riigid ning rohkem kui ameeriklased, hiinlased ja jaapanlased.

Kuidagi väga iseenesestmõistetav tundub meile siin see veevärk. Mu naine ei pea tegema iga päev kolmetunnist jalgsimatka, seljas kahekümne viie liitrine kanister sellise veega, millega valge mees oma autot ei peseks, joomisest rääkimata.

RARE from Joel Sartore on Vimeo.

Aga kuidas päästa kedagi, kes usub, et ta ei vaja päästmist või ei taha saada päästetud?

Globaalne soojenemine on müüt, ütlevad nad.
Pärast meid tulgu või veeuputus, ütlevad nad.
See on kergeusklikele ja lollidele mõeldud ajupesu, ütlevad nad.
See on ärimeeste plaan roheliste toodetega rikkaks saada, ütlevad nad.
Mul küll palav pole, ütlevad nad.
See on looduse normaalne tsükkel, ütlevad nad.

Kas me saame loobuda lootusetutest ja luua keskkonnateadlikele empaatiavõimega inimestele uue Eedeni?
Või loodavad kataklüsmijärgsed inimkonna riismed tulnukaid hääletades uuele sinisele planeedile saada?

Kuplialust Eedenit ei tule. Tulnukaid ka ei tule, vähemalt mitte päästemissioonile.

Maailma ei saa päästa poole peale, loobuda kõrbeks muutunud Aafrikast, uppunud Hollandist ja Veneetsiast.
Üks kõigi eest ja kõik ühe eest on minevik. Praegu on kõik kõigi eest või elama ei jää keegi.

Mina isiklikult ei usu, et keskmine inimene on suuteline vabatahtlikult mugavustest loobuma. Leppima pideva näljatundega. Pesema ennast külma veega.
Televiisorita ja elektrita metsaonnis tahetakse olla vaid puhkuse jagu. Looduseinimese elu tahetakse elada vaid nädalavahetusel, kuni kaasavõetud maiustused ja tualettpaber pole otsa saanud. See käib ka minu kohta.

Mina isiklikult usun, et India pööraselt suur rahvamass tahab saada eurooplastega sarnaseid hüvesid. Süüa sama hästi kui ameeriklased. Reisida nagu jaapanlased. Nii palju kui mina tunnen inimesi, ei tööta keegi meist selleks, et vaesemaks jääda või vähem tarbida. Õnneks tean ka inimesi, kes osa oma saavutusi ja teenitud tulu heategevusse paigutavad ja vabatahtlikeks käivad.

Kuidas siis olla edukas evangelist ja võimalikult palju uskumatuid rohelisele teele pöörata?

Selgita välja, mis usku uskumatu parasjagu on:

• Globaalset soojenemist ei ole olemas.
• Globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tekitatud.
• Globaalne soojenemine on paratamatu, selle peatamine oleks kahjulikum kui mittepeatamine.
• Globaalne soojenemine on olemas ja meie võimuses on seda peatada, kuid ebaeetilised ja ahned suurkorporatsioonid nullivad kõik pingutused.

Kuidas usku pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja?

Faktidega. Teadust ei saa eirata.
Maakera temperatuuri on teaduslikult ja süsteemselt jälgitud 1880 aastast ja alates 1917 on temperatuur jätkuvalt tõusnud. http://data.giss.nasa.gov/gistemp/2005/ Eriti hulluks on asi läinud 1980 aastast. Polaaraladel on praegu viimase kahe aastatuhande kõige soojem temperatuur.
Suudad Sa teaduslikult vastupidist tõendada?

Loodusfotodega. Kunst päästab maailma.
Mõned uskumatud ei usu või ei saa aru diagrammidest ja andmemudelitest. Kuid pildid sulanud liustikest on ümberlükkamatud.

Suudad Sa tõendada, et Vatnajokulli jäämüts ei ole Jökulsárlóniks sulanud?

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas pöörata usku need, kes arvavad, et globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tagajärg.

Kas arvad teisiti?
Mul oleks väga hea meel Sinuga vestelda teemal, kuidas pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja.
Räägi siinsamas, registreeruda ei ole vaja. Või saada mulle meil – martin@avasilmi.ee

Mina aga pakin oma fotokotti, et minna Paljassaare ninale tormi pildistama. Alles mere ääres saan aru, kui hullult tugev tuul tegelikult on. Silmad jooksevad vett, pisarad külmuvad ripsmete külge. Ei jää üle muud, kui kiskuda müts ja kapuuts peast, siduda shemagh salli asemel maskiks ja uuesti müts-kapuuts-kindad tagasi toppida.

(Shemagh on üks väärt värk. Kaitseb kuuma ja külma eest, sääskede ja põdrakärbeste eest, tuiskava lume ja kindlasti veel paljude asjade eest. Veel olen seda kasutanud padjana (telgis, topid riided sisse ja seod kotiks), käterätikuna, tekina, taskurätikuna. Veel on ta olnud metsploomide korjamise kott, lipp laagripaiga tähistamiseks ja nurjatult erootiline miniseelik. Aga seda viimast ärge palestiinlastele öelge, nende rahvussümbol ikkagi, mäletate kuidas Arafat seda koguaeg kandis).

Paljasaare nina otsas on tuul veelgi tugevam. Ehmatan kivide vahelt ühe sinikaela lendu, see üritab instinktiivselt merele põgeneda, kuid loobub ja maandub kõrkjates nagu tuulest viidud läkiläki.

Rannal on üks lumevaba kuiv koht. Sobib lainete pildistamiseks suurepäraselt. Togin statiivi jalad kiviklibusse, asetan seljakoti statiivi taha, viskan ise kõhuli seljakotile ja suumin 400 millimeetrit murdlainetesse.

Lõbu ja pildimaterjali on laialt, kuni mu tähelepanu köidab üks eriti suur laine. Vett lendab, suumin, kadreerin, pildistan. Ja olen liiga süvenenud ja hasardis, et koletise randumist märgata.
Laine käib napilt objektiivi alt läbi, tormab kivikeste kihinal üle mu seljakoti ja peatub umbes poole liitri liiva, merekivikeste ja jääkülma veega mu kõhu ja särgi vahel.

Raban statiivist ja tõstan kaamera õhku. Objektiiv ja kaamera on kuivad, ainult veekindlal kaitsevarrukal on pritsmed. Vesi vajub tagasi, panen kaamera käest ja asun kotti päästma. National Geographicu lollikindel kott on seest kuiv. Kola on pääsenud.

Ehmatus läheb üle, märg särk kleepub kõhu külge ja kaelusest tulnud vesi voolab juba kusagil põlvede kandis. Tegemist ei ole ellujäämissituatsiooniga, kuid fotosessioon on läbi. Topin kola kotti, samal ajal ennast eri-kuradi-turistiks ja eri-kuradi-snaipriks sõimates ja kes käskis mul selle lumevaba koha piknikuks valida, ach? Kus mu ajud ja järeldusvõime olid?

„Issand, kukkusid vette või?“ imestab abikaas. Lapsed vahivad kaastundlike nägudega ja ma ei julge esialgu oma rumalusest tõtt rääkida. „Jah, libisesin libedatel rannakividel. Midagi ei juhtunud.“

Hea, et naine just ahju küttis, mõtlen teki sees diivanil soojust kogudes. Olin ma oma tehnika rikkumisest mereveega umbes viie sentimeetri kaugusel. Kass nuusib mu märga riidehunnikut ja tal on suu kõrvuni, väike karvane ninatark selline. Kokkuvõttes ei saanud isegi nohu, sain ainult hea õppetunni ja mõned pildid ka.

Photograph courtesy Takahiro Takano

See armas sinine rott on tegelikult halvatud.

National Geographic kirjutab, et Rochesteri ülikooli teadlased parandasid roti selgroovigastuse toiduvärviga!  Täpsemalt võttes  murti kõigepealt roti selgroog tema seljale kukutatud raskusega, siis umbes nädala jooksul raviti teda sinise toiduvärviga. Rott päris kõndima siiski ei hakanud, vaid tegi lihtsalt kohmakaid samme. Kahtlemata on tegemist lootustandva uudisega halvatud inimestele. Ma usun, et igaüks, kes on halvatusega voodis, on pigem helesinine kui halvatud.
Kui juhtud olema veel Sci-fi fänn (mäletate seda seksikat sinist tibi Farscape’ist?), on sinine värv isegi lisavääruseks. Teisest otsast, nüüd filmides siniseid tulnukaid vaadates ei saa ma vist kunagi üle tundest, et tegemist on invaliidiga…