Kandes „paha inimese“ näomaski, püüti kinni, rõngastati ja vabastati  7 kuni 15 varest viies erinevas asukohas. Varesed tundsid „paha inimese“ ära, tiirutasid kurjustavalt kraaksudes inimese ümber.  Kui sama inimene pani ette teise maski, siis varesed teda ei tülitanud. Niimoodi tõendati, et varesed tunnevad inimesi näo järgi ära, mitte ainult riiete ja käitumise järgi.

Kui kohale läksid kaks inimest, kandes nii „paha“ kui „neutraalset“ maski, ignoreerisid varesed neutraalset inimest ja „kurjustasid“ halva inimese kallal.

Mis järeldus sellest teha?

Vares pole ainus tark lind.
Loodusfotograafidel tasub mõelda, kas ikka ronida linnupesa pildistama või vastu puutüvesid kopsida, et pesitsevat lindu leida. Linnud jätavad näo meelde ja vaevalt nad rahurikkujale enam poseerida tahavad.

Samas, kui lind oskab meelde jätta halva inimese näo, siis ega ta vist head inimest ka ei unusta. Mis Sina arvad?

Uurimus: http://ow.ly/10vwH

RARE from Joel Sartore on Vimeo.

Welcome to Estonia

Järgides head initsiatiivi http://www.okia.ee/blog/2010/01/welcome-to-estonia/ lehelt.

Welcome to Estonia.

„Mis on?“

Tõmbasin endalgi  kapuutsi silmilt.

„Kas Sul on luba siin ATVga sõitmiseks?“
„Miks peaks?“
„Siin ei tohi sõita, märgid on ju ees ja tõkkepuud kinni.“
„Mina küll ühtegi märki ei näinud.“
„Paljassaare hoiualal ei tohi mootorsõidukiga sõita, va. erilubade alusel, mis minu teada on antud paarile elukutselisele kalurile ja Veeteede ametile.“
„Võib nii olla küll.“

Visiir langes ja ATV  lahkus  tuldud suunas. Ise mõtlesin, et meeldiv inimene oli, võrreldes tunduvalt jõhkrama  ATV juhiga, kes  Väike-Paljassaares pesitsusajal roostikus  ja rannaliivas linde hirmutas.

Pärast lahkudes otsustasin uurida, et kust tuldi ja kuhu mindi. Loomulikult oli kaitsevööndisse sõidetud lihtsalt märgi alt ja tõkkepuu kõrvalt. Märki ei pruugi tõesti märgata, ma ise ka ei märka mõnikord kiiruspiiranguid ja parkimiskeelde. „Telliskiviga“ tõkkepuud  oli märgatud küll, sest sõitis kõrvalt mööda, mitte otsa

Kevadise ATV jõhkrutsemisest tehtud fotod saatsid kohalikud linnuvaatlejad Keskkonnainspektsiooni ja juhtumi kohta algatati  väärteomenetlus.
Tormisel õhtul kogemata märgid „kahe silla“ vahele jätnud ATV juhist ei hakanud kusagile teatama, lahkus ta ju kahju tegemata ja viisaka  jutu peale.

Loodetavasti võtavad sellest õppust ka teised ATV sõbrad, kes  edaspidi  naudivad Paljassaart  kondimootoriga.

Fakte Paljassaarest:
Paljassaare on Natura 2000 ala.
Natura alad on loodusväärtused, mida Euroopa Liit peab väärtuslikuks ja mida tuleb ühtsete reeglite järgi kaitsta. Eesti jaoks tähendab see, et kui meil on selliseid loodusväärtusi, siis need ei ole enam Eesti asi. Need on juba Euroopa väärtused. Natura mõte on kaitsta ökosüsteeme, kaitsta seda, mis meil on looduslik ja tavaline.
Natura alade olemasolu oli üheks tingimuseks, et meid üldse Euroopa Liitu vastu võeti.

Paljassaare on üle-Euroopalise tähtsusega linnuala, kus on registreeritud 221 liiki linde.
Paljassaares kohatud liikidest on Eestis kaitse all 81 liiki, kellest I kaitsekategooria liike on 5, II kaitsekategooria liike 25 ja III kaitsekategooria liike 51. Euroopa Ühenduse Linnudirektiivi I lisasse kuulub 44 Paljassaarel kohatud linnuliiki. Aastatel 1994 – 2007 on hoiualal ja lähiümbruses pesitsenud tõenäoliselt kuni 105 liiki haudelinde, kellest kindlaid pesitsejaid on olnud 58.
Ala linnurikkuse tagavad heade puhke- ja toitumisvõimalustega mitmekesine maastik (roostik, niidud, põõsastikud, madal meri), asumine lindude rändeteel ning aastakümneid kestnud vähene inimsurve.

Paljassaare  hoiuala on võetud Vabariigi Valitsuse määrusega kaitse alla. See tähendab, et  Paljassaare  soodsa seisundi tagamiseks  on alal keelatud elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi.  Liigid, kelle elupaika kaitstakse, on  luitsnokk-part, piilpart, tuttvart, hüüp, sõtkas, soorüdi ehk soorisla, kõvernokk-rüdi ehk kõvernokk-risla, värbrüdi ehk värbrisla, väiketüll, liivatüll,  roo-loorkull, aul , väikeluik, kühmnokk-luik, punaselg-õgija, jääkoskel, väikekoovitaja, sarvikpütt, tuttpütt, täpikhuik, rooruik, hahk, jõgitiir,  randtiir, tumetilder, mudatilder, punajalg-tilder,  kiivitaja  ja suur kuldtiib.

II kategooria liik kaitse all on  jumalakäpp.
III kategooria liigid kaitse all on roosa merikann,  aas-karukell, kaheleheline käokeel, rohekas käokeel, suur-käopõll, künnapuu,  rootsi kukits,  kahkjaspunane sõrmkäpp.
Punase raamatu liikidest esineb hoiualal jumalakäppa ja silmarohtu.

* Koertel peab olema jalutusrihm ja suukorv.
* Hoiualal on lahtiste koertega liikumine keelatud.
* Hoiualal liigeldakse jalgsi ja jalgrattaga.
* Autode, ATV-de, mootorrataste jt mootorsõidukitega hoiualal liiklemine keelatud, v.a. erilubadega.
* Lõkke tegemine on keelatud. Suur tuleoht!
* Oma prügi võta kaasa! Lähim prügikonteiner asub Pikakari ranna juures.
* Hoiualal on lubatud korjata marju ja seeni.
* 1. maist 31. juulini on roostikus ja rannikul liikumine keelatud. Linnud pesitsevad!

Faktides tuginen:

http://www.seit.ee/failid/268.pdf

Sellest kirjutab New Scientist aadressil http://www.newscientist.com/gallery/its-a-small-world-after-all ja seal saate vaadata ka teisi toredaid pilte.

Palju õnne!

Kuidas tulemusi mõõdeti?
Inimestel lasti vastata ühte ja sama küsimustikku kaks korda, enne ja pärast loodusfotode vaatamist.
Loodusfotosid vaadanud inimesed hindasid lähedust ja empaatiat kõrgemalt kui enne.
Igale osalejale anti viis dollarit, mille nad võisid endale jätta või anda teisele uurimuses osalenud isikule.
Loodusfotosid vaadanud inimesed „annetasid“ raha rohkem, kui tehnopilte vaadanud inimesed.

Mida me sellest järeldada võime?
Me vajame oma eludes rohkem loodust. Alates parkidest ja linnarohelusest, lõpetades taimedega kontoriruumis. Minge metsa!
Ja miks mitte osta ka mõned pildid oma kodu ja kontori kaunistamiseks.

Allikad:
http://psp.sagepub.com/cgi/reprint/35/10/1315

http://www.treehugger.com/files/2009/10/nature-makes-us-nicer-people-new-study-says.php

Aga kuidas päästa kedagi, kes usub, et ta ei vaja päästmist või ei taha saada päästetud?

Globaalne soojenemine on müüt, ütlevad nad.
Pärast meid tulgu või veeuputus, ütlevad nad.
See on kergeusklikele ja lollidele mõeldud ajupesu, ütlevad nad.
See on ärimeeste plaan roheliste toodetega rikkaks saada, ütlevad nad.
Mul küll palav pole, ütlevad nad.
See on looduse normaalne tsükkel, ütlevad nad.

Kas me saame loobuda lootusetutest ja luua keskkonnateadlikele empaatiavõimega inimestele uue Eedeni?
Või loodavad kataklüsmijärgsed inimkonna riismed tulnukaid hääletades uuele sinisele planeedile saada?

Kuplialust Eedenit ei tule. Tulnukaid ka ei tule, vähemalt mitte päästemissioonile.

Maailma ei saa päästa poole peale, loobuda kõrbeks muutunud Aafrikast, uppunud Hollandist ja Veneetsiast.
Üks kõigi eest ja kõik ühe eest on minevik. Praegu on kõik kõigi eest või elama ei jää keegi.

Mina isiklikult ei usu, et keskmine inimene on suuteline vabatahtlikult mugavustest loobuma. Leppima pideva näljatundega. Pesema ennast külma veega.
Televiisorita ja elektrita metsaonnis tahetakse olla vaid puhkuse jagu. Looduseinimese elu tahetakse elada vaid nädalavahetusel, kuni kaasavõetud maiustused ja tualettpaber pole otsa saanud. See käib ka minu kohta.

Mina isiklikult usun, et India pööraselt suur rahvamass tahab saada eurooplastega sarnaseid hüvesid. Süüa sama hästi kui ameeriklased. Reisida nagu jaapanlased. Nii palju kui mina tunnen inimesi, ei tööta keegi meist selleks, et vaesemaks jääda või vähem tarbida. Õnneks tean ka inimesi, kes osa oma saavutusi ja teenitud tulu heategevusse paigutavad ja vabatahtlikeks käivad.

Kuidas siis olla edukas evangelist ja võimalikult palju uskumatuid rohelisele teele pöörata?

Selgita välja, mis usku uskumatu parasjagu on:

• Globaalset soojenemist ei ole olemas.
• Globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tekitatud.
• Globaalne soojenemine on paratamatu, selle peatamine oleks kahjulikum kui mittepeatamine.
• Globaalne soojenemine on olemas ja meie võimuses on seda peatada, kuid ebaeetilised ja ahned suurkorporatsioonid nullivad kõik pingutused.

Kuidas usku pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja?

Faktidega. Teadust ei saa eirata.
Maakera temperatuuri on teaduslikult ja süsteemselt jälgitud 1880 aastast ja alates 1917 on temperatuur jätkuvalt tõusnud. http://data.giss.nasa.gov/gistemp/2005/ Eriti hulluks on asi läinud 1980 aastast. Polaaraladel on praegu viimase kahe aastatuhande kõige soojem temperatuur.
Suudad Sa teaduslikult vastupidist tõendada?

Loodusfotodega. Kunst päästab maailma.
Mõned uskumatud ei usu või ei saa aru diagrammidest ja andmemudelitest. Kuid pildid sulanud liustikest on ümberlükkamatud.

Suudad Sa tõendada, et Vatnajokulli jäämüts ei ole Jökulsárlóniks sulanud?

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas pöörata usku need, kes arvavad, et globaalne soojenemine ei ole inimeste ja tehnoloogia tagajärg.

Kas arvad teisiti?
Mul oleks väga hea meel Sinuga vestelda teemal, kuidas pöörata rohelisse usku globaalse soojenemise eitaja.
Räägi siinsamas, registreeruda ei ole vaja. Või saada mulle meil – martin@avasilmi.ee

Võrreldes suviste kellaneljaste ärkamistega saab magada praktiliselt „lõunani“.  Kaamera, joogipudel, iste ja varjeriie on valmis pandud, et minna ja „kinni püüda“ veel lahkumata haigur. Kuid haigrul olid seekord teised plaanid ja peale tukkuva kajaka kaugel kivi otsas ei juhtunud seekord midagi. Päike hakkas allapoole langema, pakkisin oma kola kokku ja mõtlesin, et kui pilti ei saa, saan vähemalt jalutuskäigu.

Linnud olid seekord teisel poolsaare kaldal. Teiste hulgas ka kümnepealine laululuikede parv. “Veekindel” matkasaabas ei lubanud mul otse nende juurde minna, sealkandis on vaja pigem kummipükse, seetõttu läksin väikesele jooksuringile. Kohale jõudes oli kümnest linnust seitse lahkunud, veepiirile oli tukkuma jäänud vaid kolm unist lindu.

Adruvalli taga seisis tuttav Goretex kostüümis linnuvaatleja. Rikaste meeste vinge varustus on mind alati kadedaks ajanud, kuid on mõned kohad, kuhu Goretex-püksid mulle järgi ei tule. Nimelt kibuvitsapõõsad ja adrus roomamine. Selleks sobib minu kaltsukast ostetud metsavahimantel palju paremini. Pidevate adrulõhnaliste kohtumiste tõttu olime linnuvaatlejaga hakanud üksteisele tere ütlema ja juttu ajama.
„Gde tõ bõl, zdes krasota takaja?“ Seletan talle, et teisel kaldal kivide vahel haigrut passimas olin. Kuna ma ei tea, kuidas on haigur vene keeles ja tema ei tea haigrut eesti keeles, näitan kätega, kuidas haigur lennu ajal kaela ja pead hoiab, selle peale tuleb äratundev „Aa“.

Ütlen linnuvaatlejale, et kavatsen sinna liivaluidete taha roomata. „Udatši“, muigab ta. Mulle tundub, et pisut skeptiliselt. Vabastasin ennast seljakotist ja statiivist ja hakkasin mätaste ja vee piirilt lähemale roomama. Linnud olid pisut ärksamaks muutunud ja tõstsid aegajalt pead. Lisaks kartsin linnuvaatleja ees linde minema peletada. See oleks olnud äärmiselt amatöörlik temp.
Õnneks mind ei märgatud ja umbes kümne-viieteistkümne minutiga olin õiges kohas. Õiges kohas fotograafilises mõttes, sest liiv hakkas kõhu ja küünarnukkide all järgi andma ja asemele tuli jääkülm merevesi.
Ülevalt poolt soojendas aga õhtune novembripäike ja ma otsustasin märja kõhualuse ära kannatada.

Lootsin luikede ärkamisest ja sebimisest ilusaid kaadreid saada, kuid idülli rikkus kaldale lõket tegema tulnud seltskond, kes kirve puudumisel oksi vastu kive puruks peksid. Linnud muidugi muutusid ärevaks selle käratsemise peale ja asutasid ennast lahkuma. Mind märgati ka, kuid ilmselt ei peetud mind ohtlikuks. Lahkumisega polnud neil sugugi kiiret, sirutati, painutati ja aeti juttu. Edasi ujusid nad paarkümmend meetrit merele, tõusid lendu ja lendasid kaarega üle grillseltskonna edasi selles suunas, kus ma hommikust saadik istunud olin.

Silkasin „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratusega kaldale vene linnuvaatleja juurde. „Nu povezlo tebe!“ arvas linnuvaatleja tillukeselt ekraanilt pilte vaadates. Ja mina ei saanud kuidagi oma „nüüd ma võidan auhindasid“ naeratust „ah see on ju nii tavaline“ ükskõiksuseks sundida.

Loo õppetund:
See aeg ma ei olnud veel sõber Toomas Ili linnupildistamise kursusel käinud, kus Toomas jagas ka üleüldist elukogemust. „Kõik asjad – dokumendid, autovõtmed, mobiiltelefon jne. – jäta fotokotti.“ Mina ei jätnud ja kuigi tasku on lukuga suletav ja selle peal on omakorda trukiga klapp, olid mu taskud roomamisest märga liiva täis. Ei telefon, rahakott ega autovõti polnud sellise kokkupuute üle õnnelik, kuid õnneks katki ka ei läinud.

Päike puudutab juba merd, vantsime linnuvaatlejaga parkla poole ja näeme kohalikku rebast, kes läheb vist Pikakari randa prügikastirotte küttima.

Selle õhtu pildid, mida pean enda omadest ühtedeks ilusaimateks, on siin.

Mina aga pakin oma fotokotti, et minna Paljassaare ninale tormi pildistama. Alles mere ääres saan aru, kui hullult tugev tuul tegelikult on. Silmad jooksevad vett, pisarad külmuvad ripsmete külge. Ei jää üle muud, kui kiskuda müts ja kapuuts peast, siduda shemagh salli asemel maskiks ja uuesti müts-kapuuts-kindad tagasi toppida.

(Shemagh on üks väärt värk. Kaitseb kuuma ja külma eest, sääskede ja põdrakärbeste eest, tuiskava lume ja kindlasti veel paljude asjade eest. Veel olen seda kasutanud padjana (telgis, topid riided sisse ja seod kotiks), käterätikuna, tekina, taskurätikuna. Veel on ta olnud metsploomide korjamise kott, lipp laagripaiga tähistamiseks ja nurjatult erootiline miniseelik. Aga seda viimast ärge palestiinlastele öelge, nende rahvussümbol ikkagi, mäletate kuidas Arafat seda koguaeg kandis).

Paljasaare nina otsas on tuul veelgi tugevam. Ehmatan kivide vahelt ühe sinikaela lendu, see üritab instinktiivselt merele põgeneda, kuid loobub ja maandub kõrkjates nagu tuulest viidud läkiläki.

Rannal on üks lumevaba kuiv koht. Sobib lainete pildistamiseks suurepäraselt. Togin statiivi jalad kiviklibusse, asetan seljakoti statiivi taha, viskan ise kõhuli seljakotile ja suumin 400 millimeetrit murdlainetesse.

Lõbu ja pildimaterjali on laialt, kuni mu tähelepanu köidab üks eriti suur laine. Vett lendab, suumin, kadreerin, pildistan. Ja olen liiga süvenenud ja hasardis, et koletise randumist märgata.
Laine käib napilt objektiivi alt läbi, tormab kivikeste kihinal üle mu seljakoti ja peatub umbes poole liitri liiva, merekivikeste ja jääkülma veega mu kõhu ja särgi vahel.

Raban statiivist ja tõstan kaamera õhku. Objektiiv ja kaamera on kuivad, ainult veekindlal kaitsevarrukal on pritsmed. Vesi vajub tagasi, panen kaamera käest ja asun kotti päästma. National Geographicu lollikindel kott on seest kuiv. Kola on pääsenud.

Ehmatus läheb üle, märg särk kleepub kõhu külge ja kaelusest tulnud vesi voolab juba kusagil põlvede kandis. Tegemist ei ole ellujäämissituatsiooniga, kuid fotosessioon on läbi. Topin kola kotti, samal ajal ennast eri-kuradi-turistiks ja eri-kuradi-snaipriks sõimates ja kes käskis mul selle lumevaba koha piknikuks valida, ach? Kus mu ajud ja järeldusvõime olid?

„Issand, kukkusid vette või?“ imestab abikaas. Lapsed vahivad kaastundlike nägudega ja ma ei julge esialgu oma rumalusest tõtt rääkida. „Jah, libisesin libedatel rannakividel. Midagi ei juhtunud.“

Hea, et naine just ahju küttis, mõtlen teki sees diivanil soojust kogudes. Olin ma oma tehnika rikkumisest mereveega umbes viie sentimeetri kaugusel. Kass nuusib mu märga riidehunnikut ja tal on suu kõrvuni, väike karvane ninatark selline. Kokkuvõttes ei saanud isegi nohu, sain ainult hea õppetunni ja mõned pildid ka.

Mulle meeldib see üürike hetk, mis on pimeduse ja piirjoonte tekkimise vahel. Siis näed maailma kassi silmadega ja tundud endale põlvekõrgune. Vähemalt metsas olles.
Siin pimedust pole. Kusagilt paistab alati killuke elektrikollast valgust. Isegi kardinad ei aita.

Valguseni on 10 minutit.
Puudel on juba piirjooned. Ma kõnnin läbi pika märja rohu mere poole ja loodan, et udu merelt ei hajuks ja et kormoranid oleks kivil oma tiibu kuivatamas. Laisk lainete loksumine kõlab paljulubavalt.
Hetke pärast tekivad juba vaevumärgatavad värvid ja tõuseb päike, elustades halltoone oma sametise punakaskuldse valgusega.

Valgus on käes.
Kuma muutub kollakaspunaseks päikesekettaks. Merel udu pole, kormorane ka mitte. Rannaniidul, millest just üle kõndisin, on siiski imeilus paks madal udu. Selline, mis on siia eksinud haldjametsast ja mida võiks peoga võtta ja suhu pista. Tahaks istuda ja nautida tühja randa, kuid valguse ja varju mäng udustes puuvõrades meelitab ennast taga ajama.

Päikesetõusust on 30 minutit.
Laukude tiigi äärne õitsev toomingas on kui puhtuse, uudsuse ja värskuse sümbol, mille lõhnas tahaks mesilaseks muuta.

Päikesetõusust on tund.
Kalamehed voorivad esimese bussi, jalgratta ja jumal teab millega Katariina kaile. Istun palginotil, söön juustuvõileiba ja uurin erinevaid kalamehi, kes mu eest läbi paradeerivad.

Päikesetõusust pole jälgegi.
Korjan oma asju autost kokku, naabrimees tuleb õue..
„Lähed pildistama?“
„Ei, tulin just.“
„Juba? Millal läksid siis?“
„Kell neli.“
„Valus!“
„Oli jah, neli tabletti pidin võtma.“
„Ei no peab ikka hea tahtmine olema.“

Kogu hommikune valu ja võlu libiseb silme eest mööda. Muigan ja lähen sisse. Kõik magavad, ainult kass teeb silmad lahti ja jälgib mind kissis silmadega.
Ärkan teist korda, juba koos perega.

„Kes hommikukohvi kõrvale pilte tahab näha?“

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige naljakam lugu on vast see, kui ma kahel nädalavahetusel järjest ühte samasse ojasse kukkusin. See oli märtsikuus, kui Matsalus lumi oli veel maas ja oja jääs. Valmistusin metsaminekuks hoolega ette, õhtul paar tundi pakkimist, hommikul väga vara üles, et paar tundi sõita ja enne koitu metsas olla. Kontrollisin enne oja ületamist, kas jää kannab. Kandis küll, ilma fotokoti ja muu kolata. Hetk hiljem, koorem seljas, andis jää järele. Seisin kubemeni jäises vees, autost pooleteise kilomeetri kaugusel, igasugune pildistamise himu kadunud. Sörkisin jäätunud pükstega auto juurde ja sõitsin koju tagasi.
Järgmisel nädalavahetusel oli jää ojalt kadunud ja vesi kõrge. Leidsin murdunud kasetüve, millega otsustasin ojakese ületada. Tegin perve peal paar proovihüpet, kõik läks hästi. Üle oja hüpates läks kasetüvi puhtast õelusest katki ja maandusin jällegi kubemeni vees, vastaskaldal. Egas midagi, jällegi koju tagasi. Vähemalt tagasi üle oja minekuks ei pidanud enam hüppama ega midagi, ainult kiruma ajas see jääkülm vesi

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma ei salli ämblikke ja teisi „koledaid putukaid“. Samas on tehtud palju pilte, kus need mulle ebameeldivad modellid on väga meeldivateks pildistatud. Võib-olla leidub ka minus kunagi nii palju mehisust, et makroobjektiiviga ämbliku lähedale ronida.
Kõige rohkem on minu piltide hulgas linde ja merevaateid.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul ei ole väga palju „fotokola“ ja näiteks mu tavapärasele Paljassaare ringile ei tule kaasa just fotokott. Läbi ei saa ma küll kunagi oma 100-400 mm objektiivita, veepudeli ja võileivata

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Väga vana tõde, et kui ilm on halb, on halb hoopis ettevalmistus. Isiklikult mulle on suvi raske aeg, sest uneaeg jääb paganama lühikeseks. Lemmikajaks vast siiski kevadhommikud – märts, aprill, mai. Soojematel öödel saab juba metsas magada, kitsed on veel heinast kõrgemad ja  linnud tulevad välismaalt koju.
Minu lemmikkohaks on kahtlemata Paljassaare. Seal olen enda arvates ka parimad pildid teinud. Oluline on oma reviiri tunda. Teada, kus keegi pesitseb ja kus on kellegi rada. Kus paistab ülehomme esimene valgus ja kus viimased pildid teha saab.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mul on unistuste pilte nii palju, et ma võiks 7 vaadet sisuga ära täita. Unistuste pilt peab inspireerima. Seda vaadates peab tekkima tunne, et tahaks võtta oma metsariided ja minna sarnast või paremat situatsiooni otsima. Lisaks on unistuste pildis lugu, looduses või loodusega. Meie rõõmuks selliseid unistuste pilte ikka aegajalt tehakse. Minu jaoks on imetabane foto näiteks Remo tukkuvad rebasekutsikad.
Pilte vaadates ei tasu siiski unustada, et imetabase foto taga on ettevalmistus, sihikindlus ja töö.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse mitmekülgsus ja harukordsus. Inimesed ahhetavad Aafrika loomi, Islandi geisreid, Ameerika kanjoneid ja Malaisia linde, unustades märgata enda kodukohas toimuvat.
Mõelge, kui väike on Eesti ja kui palju erinevusi ta mahutab – merepiir ja kuppelmaastikud, pakane lõunas ja sula põhjas, liivarannad ja pankrannikud, kosed ja hiigeljärv, lendoravad ja karud… Kui sellised kooslused hakkavad tavalistena tunduma, siis oleme headusega lihtsalt ära harjunud.
Me peame oma väikest suurt loodust hoidma, kaitsma ja kasvatama, et ta pakuks põnevaid avastusi ka meie lastelaste lastele. Eesti loodus ei ole iseenesestmõistetav ja kõik peaksid teda aitama, kui mitte loodustalgutel osalemise või vahendite annetamisega, siis loodushoidliku käitumisega kindlasti.

http://7vaadet.blogspot.com/2009/06/martin-magi.html