Ja meil on hea tunne, et vähemalt üks loom varjupaigas sai tänu meile aastaringselt toidu lauale. Ja võibolla aitab meie annetus ELFile kasvõi ühe talgu jaoks töökindad osta.

Müügitegevuse osas ei läinud kõik nii, nagu plaanisin. Arvasin, et paberpilte müün digipiltidest rohkem.  Teeme sellest omad järeldused ja loodame, et 2010 aastal oleks annetuste suurus vähemalt kaksteist tuhat krooni.

Praegu aga kannan üle 2009 aasta viimased pisikesed toetused.

Kuidas Sina  arvad, kas meil läks hästi?

Aitäh kaasa elamast  ja ilusaid jõule.

Ja nüüd ta siin siis tiksub, mõnusalt uute ja vanade sõprade kõrval. Loodetavasti on ka ühendus kiirem: http://ww.avasilmi.ee

Vaata ka eelmist postitust: http://www.avasilmi.eu/2009/11/16/avasilmi-ee-kolib/

Avasilmi.ee on nüüd maas ja peaks plaanide kohaselt tagasi tulema laupäeva lõunaks.

___

Avasilmi MTÜ serveriruumi sponsor Uptime Systems kolib reede,  20. november,  uude ja ilusasse kontorisse. See tähendab, et kolib  ka Avasilmi MTÜ füüsiline server.

Kuni server kolib, ei liigu avasilmi.ee kaudu meilid ja ei tööta veebipood.

Kuigi kõik on  ette valmistatud ja downtime peaks olema minimaalne, võib avasilmi.ee asjadega reedest esmaspäevani tõrkeid esineda.  Kes on ostnud pilte või soovivad kasutada privaatseid galeriisid, palun arvestage nädalavahetuse ajal toimuvate tõrgetega. Kui hädasti just nädalavahetusel pilti vaja, palun saada mulle meil või helista.

Seda lehte avasilmi.eu aadressil   ja avasilmi.eu eposti kolimine ei mõjuta. Uudised kirjutan siiasamasse.

Tänud mõistva suhtumise eest.

Eelmisel nädalal õnnestus mul ühendada oma kliendi juures töö ja hobi.  Kohtusin seal väga huvitavate ja tegusate inimestega, kes teevad oma tööd suure missioonitundega.

Öeldakse, et küsija suu pihta ei lööda.
Võtsingi oma julguse kokku ja küsisin: “Kas tavaline inimene saab ka aidata?”
“Mis mõttes tavaline inimene?” oli natuke hämmeldunud vastus.
“No, nagu mina näiteks,” oli ka minu vastus natuke hämmeldunud.

“Tead, midagi on küll, mida Sa ära teha saad.”  Ja mulle räägiti pisike mure, mille lahendamine võib tõepoolest olla minu võimuses. Kui mu ideed sobima peaksid ja õnnestub mure tõepoolest lahendada, paistab mu rahuolu päike üle terve Eestimaa.

Ja kui see tehtud on, ei häbene juurde küsida.

Millest täpselt jutt käib, saate teada paari nädala jooksul

Kuidas tulemusi mõõdeti?
Inimestel lasti vastata ühte ja sama küsimustikku kaks korda, enne ja pärast loodusfotode vaatamist.
Loodusfotosid vaadanud inimesed hindasid lähedust ja empaatiat kõrgemalt kui enne.
Igale osalejale anti viis dollarit, mille nad võisid endale jätta või anda teisele uurimuses osalenud isikule.
Loodusfotosid vaadanud inimesed „annetasid“ raha rohkem, kui tehnopilte vaadanud inimesed.

Mida me sellest järeldada võime?
Me vajame oma eludes rohkem loodust. Alates parkidest ja linnarohelusest, lõpetades taimedega kontoriruumis. Minge metsa!
Ja miks mitte osta ka mõned pildid oma kodu ja kontori kaunistamiseks.

Allikad:
http://psp.sagepub.com/cgi/reprint/35/10/1315

http://www.treehugger.com/files/2009/10/nature-makes-us-nicer-people-new-study-says.php

Pilte on kokku 250. Nagu arvata võite, olin ma seal täiesti avasilmi ja vahepeal oli suu ka  lahti

Tore üritus oli, aitäh kutsumast.

2.Kõige vaimukam, täbaram või naljakam kogemus seoses pildistamisega?
Kõige naljakam lugu on vast see, kui ma kahel nädalavahetusel järjest ühte samasse ojasse kukkusin. See oli märtsikuus, kui Matsalus lumi oli veel maas ja oja jääs. Valmistusin metsaminekuks hoolega ette, õhtul paar tundi pakkimist, hommikul väga vara üles, et paar tundi sõita ja enne koitu metsas olla. Kontrollisin enne oja ületamist, kas jää kannab. Kandis küll, ilma fotokoti ja muu kolata. Hetk hiljem, koorem seljas, andis jää järele. Seisin kubemeni jäises vees, autost pooleteise kilomeetri kaugusel, igasugune pildistamise himu kadunud. Sörkisin jäätunud pükstega auto juurde ja sõitsin koju tagasi.
Järgmisel nädalavahetusel oli jää ojalt kadunud ja vesi kõrge. Leidsin murdunud kasetüve, millega otsustasin ojakese ületada. Tegin perve peal paar proovihüpet, kõik läks hästi. Üle oja hüpates läks kasetüvi puhtast õelusest katki ja maandusin jällegi kubemeni vees, vastaskaldal. Egas midagi, jällegi koju tagasi. Vähemalt tagasi üle oja minekuks ei pidanud enam hüppama ega midagi, ainult kiruma ajas see jääkülm vesi

3.Milline teema köidab loodusfotograafias kõige enam?
Ma ei salli ämblikke ja teisi „koledaid putukaid“. Samas on tehtud palju pilte, kus need mulle ebameeldivad modellid on väga meeldivateks pildistatud. Võib-olla leidub ka minus kunagi nii palju mehisust, et makroobjektiiviga ämbliku lähedale ronida.
Kõige rohkem on minu piltide hulgas linde ja merevaateid.

4.Milline asi peab kindlasti fotokotis olema, kui pildistama lähed?
Mul ei ole väga palju „fotokola“ ja näiteks mu tavapärasele Paljassaare ringile ei tule kaasa just fotokott. Läbi ei saa ma küll kunagi oma 100-400 mm objektiivita, veepudeli ja võileivata

5.Kõige parem päevaaeg, aastaaeg, valgus ja koht pildistamiseks?
Väga vana tõde, et kui ilm on halb, on halb hoopis ettevalmistus. Isiklikult mulle on suvi raske aeg, sest uneaeg jääb paganama lühikeseks. Lemmikajaks vast siiski kevadhommikud – märts, aprill, mai. Soojematel öödel saab juba metsas magada, kitsed on veel heinast kõrgemad ja  linnud tulevad välismaalt koju.
Minu lemmikkohaks on kahtlemata Paljassaare. Seal olen enda arvates ka parimad pildid teinud. Oluline on oma reviiri tunda. Teada, kus keegi pesitseb ja kus on kellegi rada. Kus paistab ülehomme esimene valgus ja kus viimased pildid teha saab.

6.Unistuste pilt näeks välja milline?
Mul on unistuste pilte nii palju, et ma võiks 7 vaadet sisuga ära täita. Unistuste pilt peab inspireerima. Seda vaadates peab tekkima tunne, et tahaks võtta oma metsariided ja minna sarnast või paremat situatsiooni otsima. Lisaks on unistuste pildis lugu, looduses või loodusega. Meie rõõmuks selliseid unistuste pilte ikka aegajalt tehakse. Minu jaoks on imetabane foto näiteks Remo tukkuvad rebasekutsikad.
Pilte vaadates ei tasu siiski unustada, et imetabase foto taga on ettevalmistus, sihikindlus ja töö.

7.Põnevaim avastus siiani Eesti looduse kohta?
Eesti looduse mitmekülgsus ja harukordsus. Inimesed ahhetavad Aafrika loomi, Islandi geisreid, Ameerika kanjoneid ja Malaisia linde, unustades märgata enda kodukohas toimuvat.
Mõelge, kui väike on Eesti ja kui palju erinevusi ta mahutab – merepiir ja kuppelmaastikud, pakane lõunas ja sula põhjas, liivarannad ja pankrannikud, kosed ja hiigeljärv, lendoravad ja karud… Kui sellised kooslused hakkavad tavalistena tunduma, siis oleme headusega lihtsalt ära harjunud.
Me peame oma väikest suurt loodust hoidma, kaitsma ja kasvatama, et ta pakuks põnevaid avastusi ka meie lastelaste lastele. Eesti loodus ei ole iseenesestmõistetav ja kõik peaksid teda aitama, kui mitte loodustalgutel osalemise või vahendite annetamisega, siis loodushoidliku käitumisega kindlasti.

http://7vaadet.blogspot.com/2009/06/martin-magi.html