Welcome to Estonia

Järgides head initsiatiivi http://www.okia.ee/blog/2010/01/welcome-to-estonia/ lehelt.

Welcome to Estonia.

Vedur  nimega 2009 jõuab vääramatult Balti jaama, kust  paistab lootust andev sajanditepikkune ajalugu, edukate äride peakontorid, Kalamaja kodused kodud ja inimesed, kes on pärit esimesest, teisest või kolmandast Eestist. Ja minul on aeg Teile öelda, et ühe miljoni krooni  asemel panin ma  heategevusse kuus. Kuus tuhat krooni, mitte miljonit

Ja meil on hea tunne, et vähemalt üks loom varjupaigas sai tänu meile aastaringselt toidu lauale. Ja võibolla aitab meie annetus ELFile kasvõi ühe talgu jaoks töökindad osta.

Müügitegevuse osas ei läinud kõik nii, nagu plaanisin. Arvasin, et paberpilte müün digipiltidest rohkem.  Teeme sellest omad järeldused ja loodame, et 2010 aastal oleks annetuste suurus vähemalt kaksteist tuhat krooni.

Praegu aga kannan üle 2009 aasta viimased pisikesed toetused.

Kuidas Sina  arvad, kas meil läks hästi?

Aitäh kaasa elamast  ja ilusaid jõule.

Tead seda hetke, une ja ärkveloleku vahepeal? Üks õhtu toimus sellel ajal mu peas selline lugu. Mu lapsed isegi ei liigutanud, kui ma selle neile ette jutustasin. Äkki mõni laps või lapsemeelne loeb veel. Kasvõi seepärast, et ma pole kuid metsa saanud ja uusi pilte teinud.

Äsja teismeliseks saanud jänesepoiss toetas keharaskuse vasakule tagajalale ja üritas sirgelt seista, kuid lidus kõrvad ja punased silmad väljendasid kõnekalt nooruki valu ja hirmu. Noore jänese vastas seisid neli tugevat, hästi relvastatud ja elukogenud valvurit.
„Ole rõõmus, et elama jäid,“ urises valvur ja lasi tätoveeritud kõrvad kaastundlikult lonti.
„Mine lase oma käpp kokku lappida“, ühmas teine.
Ülejäänud kaks vaatasid vaikides, kuid noor jänes tumepunaseid tilkasid lumele pritsides minema hüples.

Külm  tuul vihises valvurite vurrude vahel ja tuiskas turvistele lund.
Valvurid mõtlesid oma kutsikapõlvele. Jäneste tugevus seisnes salkades tegutsemises, kuid iga talv üritas keegi noortest jänestest tõestada, et nad saavad iseseisvalt hakkama. Mõned neist jäid igavesti kadunuks. Täna aga õnnestus neil metsavaimu abiga noor jänes hundi lõugade vahelt päästa. Kutsikas oli vibuga küll tubli olnud, kuid lähivõitluses haavatud hundiga vibuga jänesekutsikast  ei piisa.

Vana valvur pigistas oma sõjakirvest. Soonilised käpalihased tõmbusid pingule ja teravad lühikesed küünised surusid ennast puust kirvevarde. „Niimoodi lapse kallale karata, see ei ole sõda vaid tapatalgud“, urises ta vihaselt.
„Jõmpsikas kaotas hea vibu ära. Kes üldse vibuga hunti kütib?“ „Ise võtsid ka vibuga hundi maha, oma kolmandal talvel. Läks meelest või?“  Lühike naeruhoog raputas valvurite turviselt lume.

„Hea, et me õigel ajal jõudsime.“  Jäneste naer vaibus kiirelt. Nad olid vaikne rahvas ja mõistsid teineteist ka sõnadeta. Mitte nagu mõned, kes lihtsalt lõbu poolest kuu poole lärmasid.

Vana valvur ajas selja sirgu ja vaatas nõudlikult ringi.  Salk hakkas tegutsema. Tööd olid jaotatud ja keegi ei laiselnud. Hundi alles auravast kehast tõmmati välja vibunooled, küünised võeti nooleotsadeks ja sabakarvad väikeste üleannetute jäneste hirmutamiseks. Kõik tehtud, kogunesid valvurid hundi ümber ringi.  Vana valvur torkas noole hundi vere sisse ja joonistas ta koonule metsavaimu märgi.

„Sa olid julge, kuid rumal hunt ja su surm oli asjata. Saagu metsavaimu tahtel sinust targem loom, kes meie valdustesse noori jäneseid küttima ei tule.“

Avaldanud tapetud vaenlasele austust, tegid valvurid mõned jänesehaagid ja kadusid metsa varjudesse.

Külas neid juba oodati ja noore jänese päästmisest teati igas pesakonnas. Vana valvur puges noore jänese urgu. Jänesekutsikas istus ahju ääres, vigastatud käpp oskuslikult kasetohu ja pajukoortega kinni seotud.
Vana valvur istus noore jänese kõrvale. „Ära muretse, me leiame su isa vibu üles.“ Kutsikas tahtis kergendusest püsti hüpata, kuid vana valvuri raske käpp vajutas ta pingile tagasi.  „Kõigepealt saad terveks.“

„Poiss on oma kadunud isa vääriline. Hunt oli suur nagu hobune“,  ütles vana valvur kõhnale, kulunud riietes jäneseemale otsa vaadates.  Jäneseema oli oma poja jalga sidudes silmad punaseks nutnud.  „Ravi ta ilusti terveks. Nälg on hundid liikvele ajanud. Nii osav vibukütt kulub meile ära.“  Jäneseema ajas selja uhkelt sirgu. Ta oli kogu aeg teadnud, et tema pojast saab küla au ja uhkus, valvurite salga liige.

Päris sujuvalt kolimine siiski ei läinud. Server buutis üles, ebatavaliselt aeglaselt ja siis jooksis kokku. Järgmine kord käivitudes näites teadet “No CPUs to use”. Mul käis pehmelt öeldes jõnks läbi, sest selliseid teateid ei taha ükski serveriomanik näha. Võtsin serveril külje maha, vajutasin kõik ühendused üle. Õnneks mõjutusvahendid mõjusid  ja laupäeva õhtust saadik on ta nüüd stabiilselt käinud.

Ja nüüd ta siin siis tiksub, mõnusalt uute ja vanade sõprade kõrval. Loodetavasti on ka ühendus kiirem: http://ww.avasilmi.ee

Vaata ka eelmist postitust: http://www.avasilmi.eu/2009/11/16/avasilmi-ee-kolib/

Edit 20.11.2009 10:00

Avasilmi.ee on nüüd maas ja peaks plaanide kohaselt tagasi tulema laupäeva lõunaks.

___

Avasilmi MTÜ serveriruumi sponsor Uptime Systems kolib reede,  20. november,  uude ja ilusasse kontorisse. See tähendab, et kolib  ka Avasilmi MTÜ füüsiline server.

Kuni server kolib, ei liigu avasilmi.ee kaudu meilid ja ei tööta veebipood.

Kuigi kõik on  ette valmistatud ja downtime peaks olema minimaalne, võib avasilmi.ee asjadega reedest esmaspäevani tõrkeid esineda.  Kes on ostnud pilte või soovivad kasutada privaatseid galeriisid, palun arvestage nädalavahetuse ajal toimuvate tõrgetega. Kui hädasti just nädalavahetusel pilti vaja, palun saada mulle meil või helista.

Seda lehte avasilmi.eu aadressil   ja avasilmi.eu eposti kolimine ei mõjuta. Uudised kirjutan siiasamasse.

Tänud mõistva suhtumise eest.