Canon RAW pisipildid Windows 7 Exploreris.

See on midagi, mida paigaldad suhteliselt harva ja seetõttu läheb see alati meelest ära, kui seda kahe aasta pärast jälle vaja on. On olemas palju eritarkvarasid alates Irfanview ja lõpetades Photoshopiga, kuid mõnikord tahad mõnes kaustas kiirelt pilgu ilma mingit superrelva käivitamata üle terve kataloogi libistada.
„Kiirelt“ on iga inimese jaoks erinev – minul teeb sada pisipilti valmis paari sekundiga ja see on igal juhul kiirem kui otsida Irfanviewd, see käivitada jne.
Kuidas?
1. Windows Exploreris: Tools > Folder options > View -  aja linnuke Always show icons juurest minema.

2. Nüüd kui Sa vaatad oma pilte thumbnailidena, siis levinud formaadid näidatakse ilusti, kuid .cr2 jääb „tühjaks kastiks“.
Tõmba nüüd Canon Raw Codec,  installi ära, tee restart (oeh)  ja voila, thumbnailid Canoni CR2le on olemas.

Loodetavasti on see veel kellegile kasulik ja mul ei lähe ka meelest ära rohkem

Istun diivanil, loen National Geographicut ja väitlen kassiga, kas ma peaks temaga tegelema ‘njäu or later’. Kass jääb lõpuks uskuma, et hiljem on parem ja laseb mul rahulikult ajakirja lugeda.

Veeteemalises NG’s on ära toodud ka vee hinnad maailma eri linnades ja mõtlesin, et see võiks ka Teid huvitada.

Kui tasuta vett mitte arvestada, on vee hind kõige odavam (alla 0,5 dollarit 100 galloni kohta) Pakistanis, Indias, Mongoolias, Egiptuses, Aafrika riikides ja Venetsueelas. Need riikide hulgas on enamus selliseid, kus puhast kvaliteetset joogivett on raske kätte saada.

Kallis vesi on loomulikult heaoluriikides. Kõige kallim vesi,  3,43 dollarit saja galloni kohta on Kopenhaagenis. Järgnevad Genf, Berliin, Glasgow umbes 2,5 dollarit saja galloni kohta. Tallinna vee hind on 1,11 dollarit saja galloni kohta.

Üldiselt maksame me vee eest vähem kui austraallased, mõned euroopa riigid, mõned Skandinaavia riigid ning rohkem kui ameeriklased, hiinlased ja jaapanlased.

Kuidagi väga iseenesestmõistetav tundub meile siin see veevärk. Mu naine ei pea tegema iga päev kolmetunnist jalgsimatka, seljas kahekümne viie liitrine kanister sellise veega, millega valge mees oma autot ei peseks, joomisest rääkimata.

Uptimistidel olid talvepäevad.  Kogenud ja kaval loom nagu ma olen, oli mul plaan kohe saabumise sagina varjus metsa põgeneda, et ma ei peaks erinevate Uptime osakonnajuhtide presentatsioone kuulama.  Esimese asjana kuulasin kohaliku vana  käest maad, et kuhu poole minna tuleb ja kus midagi näha saab.  Vana andis isegi orienteerumisvõistluse kaardi ja soovitas, et ära sinna poole mine, seal kedagi ei käi ja lumi üle 80 cm. Monteerisin säärised jalga,  et jalad kuivaks jääks ja kadusin metsa, täpselt selles suunas, kuhu ei pidavat minema.  Seda lootuses, et jägermeister-powered uptimistid  võtavad lihtsama suuna ja ma saan rahus metsa ja lund nautida.

Mets oli ootuspäraselt nagu välja surnud, häält tegi ainult tuul, mis kuuskede lumemütse alla pillutas.  Nägin vilksamisi ühte kakulist (vist) ja tagasiteel kahte kitse, kellest üks ilmselge uudishimuga minu karumütsi vahtima jäi.

Plaanisin oma liikumist nii, et jõuaksin tagasi viimase valgusega ja umbes söögiajaks. Aga Uptime osakonnajuhid on ka kogenud ja lükkasid oma ppt-presentatsioonid pea kaks tundi edasi. Vargsi majja tagasi hiilides sattusin muidugi projektorivalgusesse ja plaan presentatsioonilt poppi panna feilis eepiliselt.  Istusin vaikselt nurka  ja sain osa kõigist võitudest-kaotustest, mis slaididele ära mahtusid.

Pärast korkisin lahti ühe siidri ja nautisin mõtteterasid, mis erinevate klaaside tagant tõusid. Teravmägede plaan on intrigeeriv, vaatame,  mis sest asjast saab.

Seda me teame kõik, et vares tark lind on, kuid nüüd on teadlased Washingtoni  ja Willamette ülikoolist avaldanud uurimuse, et varesed peavad neid kehvasti kohelnud inimeste nägusid 2,7 aastat meeles.

Kandes „paha inimese“ näomaski, püüti kinni, rõngastati ja vabastati  7 kuni 15 varest viies erinevas asukohas. Varesed tundsid „paha inimese“ ära, tiirutasid kurjustavalt kraaksudes inimese ümber.  Kui sama inimene pani ette teise maski, siis varesed teda ei tülitanud. Niimoodi tõendati, et varesed tunnevad inimesi näo järgi ära, mitte ainult riiete ja käitumise järgi.

Kui kohale läksid kaks inimest, kandes nii „paha“ kui „neutraalset“ maski, ignoreerisid varesed neutraalset inimest ja „kurjustasid“ halva inimese kallal.

Mis järeldus sellest teha?

Vares pole ainus tark lind.
Loodusfotograafidel tasub mõelda, kas ikka ronida linnupesa pildistama või vastu puutüvesid kopsida, et pesitsevat lindu leida. Linnud jätavad näo meelde ja vaevalt nad rahurikkujale enam poseerida tahavad.

Samas, kui lind oskab meelde jätta halva inimese näo, siis ega ta vist head inimest ka ei unusta. Mis Sina arvad?

Uurimus: http://ow.ly/10vwH

National Geographicu fotograaf Joel Sartore näitab, millised loomad on väljasuremisohus.

RARE from Joel Sartore on Vimeo.