Kõndimata radadel
Tead seda hetke, une ja ärkveloleku vahepeal? Üks õhtu toimus sellel ajal mu peas selline lugu. Mu lapsed isegi ei liigutanud, kui ma selle neile ette jutustasin. Äkki mõni laps või lapsemeelne loeb veel. Kasvõi seepärast, et ma pole kuid metsa saanud ja uusi pilte teinud.
Äsja teismeliseks saanud jänesepoiss toetas keharaskuse vasakule tagajalale ja üritas sirgelt seista, kuid lidus kõrvad ja punased silmad väljendasid kõnekalt nooruki valu ja hirmu. Noore jänese vastas seisid neli tugevat, hästi relvastatud ja elukogenud valvurit.
„Ole rõõmus, et elama jäid,“ urises valvur ja lasi tätoveeritud kõrvad kaastundlikult lonti.
„Mine lase oma käpp kokku lappida“, ühmas teine.
Ülejäänud kaks vaatasid vaikides, kuid noor jänes tumepunaseid tilkasid lumele pritsides minema hüples.
Külm tuul vihises valvurite vurrude vahel ja tuiskas turvistele lund.
Valvurid mõtlesid oma kutsikapõlvele. Jäneste tugevus seisnes salkades tegutsemises, kuid iga talv üritas keegi noortest jänestest tõestada, et nad saavad iseseisvalt hakkama. Mõned neist jäid igavesti kadunuks. Täna aga õnnestus neil metsavaimu abiga noor jänes hundi lõugade vahelt päästa. Kutsikas oli vibuga küll tubli olnud, kuid lähivõitluses haavatud hundiga vibuga jänesekutsikast ei piisa.
Vana valvur pigistas oma sõjakirvest. Soonilised käpalihased tõmbusid pingule ja teravad lühikesed küünised surusid ennast puust kirvevarde. „Niimoodi lapse kallale karata, see ei ole sõda vaid tapatalgud“, urises ta vihaselt.
„Jõmpsikas kaotas hea vibu ära. Kes üldse vibuga hunti kütib?“ „Ise võtsid ka vibuga hundi maha, oma kolmandal talvel. Läks meelest või?“ Lühike naeruhoog raputas valvurite turviselt lume.
„Hea, et me õigel ajal jõudsime.“ Jäneste naer vaibus kiirelt. Nad olid vaikne rahvas ja mõistsid teineteist ka sõnadeta. Mitte nagu mõned, kes lihtsalt lõbu poolest kuu poole lärmasid.
Vana valvur ajas selja sirgu ja vaatas nõudlikult ringi. Salk hakkas tegutsema. Tööd olid jaotatud ja keegi ei laiselnud. Hundi alles auravast kehast tõmmati välja vibunooled, küünised võeti nooleotsadeks ja sabakarvad väikeste üleannetute jäneste hirmutamiseks. Kõik tehtud, kogunesid valvurid hundi ümber ringi. Vana valvur torkas noole hundi vere sisse ja joonistas ta koonule metsavaimu märgi.
„Sa olid julge, kuid rumal hunt ja su surm oli asjata. Saagu metsavaimu tahtel sinust targem loom, kes meie valdustesse noori jäneseid küttima ei tule.“
Avaldanud tapetud vaenlasele austust, tegid valvurid mõned jänesehaagid ja kadusid metsa varjudesse.
Külas neid juba oodati ja noore jänese päästmisest teati igas pesakonnas. Vana valvur puges noore jänese urgu. Jänesekutsikas istus ahju ääres, vigastatud käpp oskuslikult kasetohu ja pajukoortega kinni seotud.
Vana valvur istus noore jänese kõrvale. „Ära muretse, me leiame su isa vibu üles.“ Kutsikas tahtis kergendusest püsti hüpata, kuid vana valvuri raske käpp vajutas ta pingile tagasi. „Kõigepealt saad terveks.“
„Poiss on oma kadunud isa vääriline. Hunt oli suur nagu hobune“, ütles vana valvur kõhnale, kulunud riietes jäneseemale otsa vaadates. Jäneseema oli oma poja jalga sidudes silmad punaseks nutnud. „Ravi ta ilusti terveks. Nälg on hundid liikvele ajanud. Nii osav vibukütt kulub meile ära.“ Jäneseema ajas selja uhkelt sirgu. Ta oli kogu aeg teadnud, et tema pojast saab küla au ja uhkus, valvurite salga liige.
Samal teemal
Kasutamiseks väljaspool neid litsentsitingimusi on vaja Martin Mägi kirjalikku luba.
