Jaanuaritorm
Kalamaja plekk-katused ja aknalauad lõgisevad sama meeleheitlikult, kui ennast kebabiputkasse soojendama tormava lõunamaise ärimehe kuldhambad. Ebatavaliselt tugev loodetuul puhub ninaotsi valgeks ja inimesed rühivad kinnituisanud kõnniteedel oma kodudesse, et sisse lülitada veel üks elektriradiaator ja kiruda rohelisi, kelle globaalse soojenemise hüsteeria on täna lihtsalt üks kasutu soovunelm.
Raadio ähvardab tormiga, pärnakad piiluvad kartlikult kardinate vahelt merepiiri ja liikluspolitsei soovitab autoga mitte sõita.
Mina aga pakin oma fotokotti, et minna Paljassaare ninale tormi pildistama. Alles mere ääres saan aru, kui hullult tugev tuul tegelikult on. Silmad jooksevad vett, pisarad külmuvad ripsmete külge. Ei jää üle muud, kui kiskuda müts ja kapuuts peast, siduda shemagh salli asemel maskiks ja uuesti müts-kapuuts-kindad tagasi toppida.
(Shemagh on üks väärt värk. Kaitseb kuuma ja külma eest, sääskede ja põdrakärbeste eest, tuiskava lume ja kindlasti veel paljude asjade eest. Veel olen seda kasutanud padjana (telgis, topid riided sisse ja seod kotiks), käterätikuna, tekina, taskurätikuna. Veel on ta olnud metsploomide korjamise kott, lipp laagripaiga tähistamiseks ja nurjatult erootiline miniseelik. Aga seda viimast ärge palestiinlastele öelge, nende rahvussümbol ikkagi, mäletate kuidas Arafat seda koguaeg kandis).
Paljasaare nina otsas on tuul veelgi tugevam. Ehmatan kivide vahelt ühe sinikaela lendu, see üritab instinktiivselt merele põgeneda, kuid loobub ja maandub kõrkjates nagu tuulest viidud läkiläki.
Rannal on üks lumevaba kuiv koht. Sobib lainete pildistamiseks suurepäraselt. Togin statiivi jalad kiviklibusse, asetan seljakoti statiivi taha, viskan ise kõhuli seljakotile ja suumin 400 millimeetrit murdlainetesse.
Lõbu ja pildimaterjali on laialt, kuni mu tähelepanu köidab üks eriti suur laine. Vett lendab, suumin, kadreerin, pildistan. Ja olen liiga süvenenud ja hasardis, et koletise randumist märgata.
Laine käib napilt objektiivi alt läbi, tormab kivikeste kihinal üle mu seljakoti ja peatub umbes poole liitri liiva, merekivikeste ja jääkülma veega mu kõhu ja särgi vahel.
Raban statiivist ja tõstan kaamera õhku. Objektiiv ja kaamera on kuivad, ainult veekindlal kaitsevarrukal on pritsmed. Vesi vajub tagasi, panen kaamera käest ja asun kotti päästma. National Geographicu lollikindel kott on seest kuiv. Kola on pääsenud.
Ehmatus läheb üle, märg särk kleepub kõhu külge ja kaelusest tulnud vesi voolab juba kusagil põlvede kandis. Tegemist ei ole ellujäämissituatsiooniga, kuid fotosessioon on läbi. Topin kola kotti, samal ajal ennast eri-kuradi-turistiks ja eri-kuradi-snaipriks sõimates ja kes käskis mul selle lumevaba koha piknikuks valida, ach? Kus mu ajud ja järeldusvõime olid?
„Issand, kukkusid vette või?“ imestab abikaas. Lapsed vahivad kaastundlike nägudega ja ma ei julge esialgu oma rumalusest tõtt rääkida. „Jah, libisesin libedatel rannakividel. Midagi ei juhtunud.“
Hea, et naine just ahju küttis, mõtlen teki sees diivanil soojust kogudes. Olin ma oma tehnika rikkumisest mereveega umbes viie sentimeetri kaugusel. Kass nuusib mu märga riidehunnikut ja tal on suu kõrvuni, väike karvane ninatark selline. Kokkuvõttes ei saanud isegi nohu, sain ainult hea õppetunni ja mõned pildid ka.
Samal teemal
Kasutamiseks väljaspool neid litsentsitingimusi on vaja Martin Mägi kirjalikku luba.
