Valguseni on 45 minutit.
Kass nühib peaga mu jalgu, taipamata, et ma krõbistan kassitoidu asemel valuvaigistitega. Arvab vist, et ma tõusin kell neli selleks, et talle süüa anda. Või siis väike karvane pea valutab. Siiski mitte, sest kass sööb paar ampsu Whiskasi ja ronib naise jalgade juurde voodisse.

Mulle meeldib see üürike hetk, mis on pimeduse ja piirjoonte tekkimise vahel. Siis näed maailma kassi silmadega ja tundud endale põlvekõrgune. Vähemalt metsas olles.
Siin pimedust pole. Kusagilt paistab alati killuke elektrikollast valgust. Isegi kardinad ei aita.

Valguseni on 10 minutit.
Puudel on juba piirjooned. Ma kõnnin läbi pika märja rohu mere poole ja loodan, et udu merelt ei hajuks ja et kormoranid oleks kivil oma tiibu kuivatamas. Laisk lainete loksumine kõlab paljulubavalt.
Hetke pärast tekivad juba vaevumärgatavad värvid ja tõuseb päike, elustades halltoone oma sametise punakaskuldse valgusega.

Valgus on käes.
Kuma muutub kollakaspunaseks päikesekettaks. Merel udu pole, kormorane ka mitte. Rannaniidul, millest just üle kõndisin, on siiski imeilus paks madal udu. Selline, mis on siia eksinud haldjametsast ja mida võiks peoga võtta ja suhu pista. Tahaks istuda ja nautida tühja randa, kuid valguse ja varju mäng udustes puuvõrades meelitab ennast taga ajama.

Päikesetõusust on 30 minutit.
Laukude tiigi äärne õitsev toomingas on kui puhtuse, uudsuse ja värskuse sümbol, mille lõhnas tahaks mesilaseks muuta.

Päikesetõusust on tund.
Kalamehed voorivad esimese bussi, jalgratta ja jumal teab millega Katariina kaile. Istun palginotil, söön juustuvõileiba ja uurin erinevaid kalamehi, kes mu eest läbi paradeerivad.

Päikesetõusust pole jälgegi.
Korjan oma asju autost kokku, naabrimees tuleb õue..
„Lähed pildistama?“
„Ei, tulin just.“
„Juba? Millal läksid siis?“
„Kell neli.“
„Valus!“
„Oli jah, neli tabletti pidin võtma.“
„Ei no peab ikka hea tahtmine olema.“

Kogu hommikune valu ja võlu libiseb silme eest mööda. Muigan ja lähen sisse. Kõik magavad, ainult kass teeb silmad lahti ja jälgib mind kissis silmadega.
Ärkan teist korda, juba koos perega.

„Kes hommikukohvi kõrvale pilte tahab näha?“

Samal teemal

• september 21, 2009 -- Laululuige lugu (3)
• veebruar 21, 2010 -- Talvepäev (0)
• jaanuar 16, 2010 -- Welcome to Estonia (2)

---

Avasilmi MTÜ blogi kirjutised, mille autoriks on Martin Mägi, on litsenseeritud Creative Commons Attribution-Non-Commercial-No Derivative Works 3.0 Unported litsentsiga.
Kasutamiseks väljaspool neid litsentsitingimusi on vaja Martin Mägi kirjalikku luba.

---