Kitsemusi
Aprilli lõpus tõuseb päike juba nii vara, et minusugune laiskvorst peab koidikul metsas olemiseks juba loojangu ajal kohale minema. Ma läksin pisut varem, et käia enne pimedust läbi Puhtulaiult. Mere ääres oli üllatavalt tugev tuul, millest metsas olles arugi ei saanud. Tuul läks järjest tugevamaks ja kella kümneks õhtul oli laevaliiklus tugeva tuule tõttu lõpetatud. Sooja oli täpselt null kraadi. Ilma midagi erilist kaadrisse saamata läksin laagripaika, muretsedes, et tuul telgi ära viib. Laagipaik oli tuulevaikne nagu ennegi, viimased õuetoimingud tegin juba lambivalguses. Hirmus isu oli lõket teha, kuid pugesin magamiskotti.
Öösel läks veel külmemaks. Mingist hetkest tundus, et külm on roninud magamiskoti -50 C „mugavustemperatuurist“ mööda, sest oli juba nii külm, et jalad juba pisut valutasid ja seetõttu pidi pideva nihelemisega endale sooja tekitama.
Telgi ümber oli pidevalt kuulda loomade samme ja nuuskimist. Eriliseks aferistiks osutus telgi katusele hüpanud rott, nirk või muu selline väike loom, loodetavasti ehmatas teda minu „ohsaraisk“ sama palju, kui tema mind.
Sokkude hõikumine algas kell viis. Kusagilt kostus ka tedrekuke iseloomulikku kluginat. Kell pool kuus tulid metsa tagant välja esimesed päikesekiired. Sõin ära ühe kangeks tõmmanud juustuvõileiva, jõin paar lonksu jääteed ja panin õueriided selga. Brrr, kui külmad võivad ühed õues seisnud saapad hommikul olla.
Liikuma hakkasin ma tegelikult tedrekuke hääle poole, põllu servas asuval kadakaid täis väljal. Põllul oli kaks kitse, teineteisest umbes saja meetri kaugusel. Esialgu nad mu huvi ei pälvinud, liiga kaugel olid heaks pildiks. Mu liikumine oli neile näha ja päris kindlasti kuulda. Küllap see neid ka segas – ja sellest ka nii väga „inimlik“ ja hoolivana tunduv moment – emane kits jäi sokku pikemaks vaatama, sokk seepeale tuli uhkeldava sörgiga kitseproua juurde, mõlemad vaatasid minu suunas ja sokk justkui emase lohutamiseks või julgustamiseks limpsas tal üle koonu.
See oli nii liigutav hetk, et lasin kaamera alla ja liikusin kaugemale kadakate taha, minust see paarike sinna põllule sööma jäigi.
Teder, kes mind õigesse suunda meelitas, ei andnudki ennast näole.
See pilt on tehtud eramaal ja mul on maaomaniku luba selle foto müügiks ja kasutamiseks.
Samal teemal
Kasutamiseks väljaspool neid litsentsitingimusi on vaja Martin Mägi kirjalikku luba.
